Täpselt nii, muusikal ja n.n. muusikal on suur vahe, mida see mees - rahu tema põrmule - tegi, ei ole muusika. Olen kindel, et nootidest (muusika aga koosneb nootidest) ei olnud sellel mehel õrna aimugi. Igasuguste elektrooniliste aparaatidega helisid tekitada ja neid kokku miksida ei vaja mingit erilist annet. Seliseid pseudomuusikuid on tänapäeval nagu kirjuid koeri või lutikaid ja tarakane, tõelisi muusikuid aga sünnib mõni saja aasta jooksul. Ma ei mõtle siin ainult klassikalist muusikat. Kõigile, kes nüüd kohe kisa tõstavad - ise olen muusikat õppinud, õpetanud ja tunnen. Mängin pilli, laulan kooris ja olen laulnud, mänginud erinevates ansamblites. Penskar olen ka.
Pole mõtet üldistada. See on vaid sinu arvamus. Noortel võib olla teistsugune arvamus. Tuleb lihtsalt kahetsusega nentida, et noor inimene suri. Kuid ta oskas siiski teha midagi, mis teistele meeldis, talle maksti selle eest hästi ja tal on tuhanded fännid peale surmagi. Järelikult mingi anne tal ikka oli. Milleks hukka mõista? Igal muusikastiilil on alati olnud austajaid. Olgu see siis vaibakloppimine või keelepeks... :)
Avicii muusika oli ikka väga hea ja seda mitte muusikaks nimetada peab olema väga kitsas silmaring muusikast. Muusika ei ole vaid klaveripalal mängitud 16. sajandi muusika. Hea muusika tunneb ära, hoolimata sellest kas see on siis klassika, edm, metal, punk, rokk, folk jne
Milles seisneb melooda või esituse kordumatu isikupära? Kui ei teaks et tema lood, võiks oletades välja pakkuda vist ükskõik millist kaasaja kompuutrimasinistist muusikaloojat. Varasemad heliloojad ja ansamblid olid siiski omanäolised. Näiteks minevikust Marino Marini, Filipinkad, ABBA, The Beatelsid, Baccara või Bony M. Igaüks neist esitas mingit omanäolist heliloomingut. Ja ka paljudel tippheliloojatel oli igaühel oma isikupärane nägu. Omapärane muusika. Praegu kirjuavad ning esitavad paljud aga äravahetamiseni sarnast heliloomingut. Näiteks öelge mulle, kes mäletab ja oskab järgi ümiseda viimase kümmekonna aasta Eurovisiooni võidulaule? Teisele ning kolmandale kohale jäänutest pole mõtet rääkidagi. Ununenud, mälus mingiks ühehs ebamääraseks massiks sulandunud. Omaaegsed, individuaalse näoga tipplaulud aga jäid ja neid teatakse-tuntakse veel praegugi.
Rahvas ei taha enam sünnitada ega tööl käia, uus aeg on algamas. Muusikas käib see juba tükk aega. Vanamoelised imestavad alati, kui midagi uut käimas. Nii on see alati olnud, wake up!
"fidget spinner" on jutumärkides, lihtsalt märkis ära ühjte järjekordset kollase meedia poolt ülespuhutud massihüsteeriat. Sama oli Printsess Diana puhul aastaid tagasi: Suurem osa eestlastest siin tol ajal ei teadnud kes on printsess Diana, aga kui maailmas leinahullus lahti läks siis miskipärast nutsid kõik nagu oleksid olnud eluaegsed fännid. Kasvage suureks ja ärge minge kõigega kaasa!
Rootsi kuulsaim dj Denniz Pop, kes muide samuti suri noorelt, ei tundnud ei nooti ega laulnud, oskas klaviatuuri ainult akkorde lüüa ja puldil miksida.
Kahjuks pole kaasaja elektroonilisel, enamasti kompuutriga kokku pandud muusikal erilist isikupärasust. Nagu oli omal ajal näiteks ABBA-l, või mõnel teisel 70-80 aastate kuulsusel.
Täpselt nii. Just samuti, nagu mitmed ninatargad t a t i k a d k i. kes ei tea varasemast muffigi ning on kindlalt vendunud, et 60-70 käidi pasteldes laabajalavalssi või simmanipolkat tantsimas, kandle ning torupillimuusika saatel. Et õige muusika aeg algas alles nende põlvkonnaga.
KOMMENTAARID (15)