ARVUSTUS | „Tõde või tegu“ ei vasta isegi kõige madalamatele ootustele (4)

Erandiks ei ole värskelt kinodesse jõudnud õudusfilm „Tõde või tegu.“ Filmi lugu kukub ühte künasse kõikide teiste samalaadsetega - kamp noori lähevad pidu panema, joovad ennast täis, teevad midagi rumalat ning selle tulemusena hakkavad nad järjepanu eluga hüvasti jätma. Sel korral on katalüsaatoriks peomäng tõde või tegu - süütu mängu ärandanud deemon paneb osalejad karmi valiku ette, millest keeldumine lõppeb pipardaja surmaga.

Ma võiks siinkohal üles loetleda filmis leiduvad tegelased, ent kokkupuude nendega on niivõrd õhkõrn - vaatajana oli mul raske neile kaasa tunda või, spektrumi teise otsa vaadates, nende surmale kaasa elada. Seda põhjusel, et ekraanil ei olnud karakterid, vaid tühipaljad šabloonid - nohik, jobu, lits ja teised. Me kõik oleme neid tegelasi muudes säästuõudukates juba kohanud, ainsa vahega, et kõnealuses filmis ei julgeta klassikalistele stereotüüpidele liialt nõjatuda, mille tulemusena puudub isegi too juustune äratundmisrõõm.

See ongi terve filmi suurim viga - kõik on liiga malbe ja mitte kordagi ei julgeta teha seda viimast, vajalikku sammu, et kogu situatsioon pea peale pöörata ning too kiik mitmekordselt üle võlli lükata. Filmil, nagu ka tegelastel, puudub igasugune iseloom. See paistab läbi nii ohututes kaameranurkades, kulunud ehmatuskohtades, laisas dialoogis, kõigest pisut üle keskmise näitlejatöös ning kohati lausa käpardlikus stsenaariumis.

Süžee mõningaid elemente tutvustatakse vaid mõni kaader enne nende tähtsust, teistel kordadel suruvad tegelased enda niigi ebaloomulikuna tunduvatesse dialoogidesse infokilde, mille puhul on juba kaugelt ilmselge, et need hakkavad hiljem suurt rolli mängima. Fiktiivne näide - kui keegi rõhub korduvalt et ta on taimetoitlane, võib koheselt panna suuri summasid selle peale, et juba paari minuti pärast järab ta rasvast kanakoiba.

Surmad on igavad. Põhimõtteliselt on tegu variatsiooniga ühe teise õudusseeria, „Final destination“ valemist, kus tegelased surevad (või jätavad ennast ühel või teisel moel paikapandud järjekorrast vahele) eriti võikal ja/või meeldejääval moel. Siin seda ei ole ning treileris nähtud piljardikuulil libastumine jääb kuni lõpuni välja kõige huvitavamaks surmaks. Võib ju kõlada pisut haiglasena, ent film, mis ongi karakterite elimineerimisele üle ehitatud, võiks ju vähemalt selles osakonnas ka hakkama saada.

Efektid on kohutavad. Seda teadvustavad isegi filmi tegelased, kui viitavad deemoni poolt seestatud inimeste nägudele kui halb „Snapchati filter“. Kas ma pean enamat ütlema?

Öelda, et „Tõde või tegu“ näol oleks tegu pettumusega, on siiski liigne. Polnud ju need ootused kunagi arvestataval kõrgusel. Sellest hoolimata lootsin mingitki meelelahutust, aga kõik, mis ma sain, oli unustatav käkk sõnnikut.

Ja olemegi ringiga tagasi alguses.