Rulluisutamine on suurepärane aeroobne treening ja suvine vaba aja veetmise võimalus, mis samal ajal säästab liigeseid näiteks jooksule iseloomulikest põrutustest. “Rulluisutada saab õues ja looduses ning selle erinevad nüansid sobivad eri inimestele: nii lapsele, päikese käes kulgeda soovivale pereemale kui ka kiirusefännist isale, adrenaliinikütid saavad hokit mängida või trikke teha,” toob Eesti Rulluisuliidu peasekretär Jaanus Ritson ala eeliseid välja. Siiski, kõigepealt tuleks selgeks teha, mis ühe rulluisutaja varamusse peaks kuuluma.
Õige varustus
Ritson räägib, et korraliku varustuse muretsemine on vajalik eelkõige tervise pärast. “Õige uisk kaitseb ja toetab jalga korralikult, on vastupidav ega lagune sõidul ära. Teiseks tunned sõidust päriselt mõnu ega pettu ebameeldiva rühkimise tõttu.”
Ta ei soovita jääda lootma supermarketites leiduvatele mõnekümneeurostele ühes tükis plastsaabastele, millel on tihti plastrattadki all. “Korralik uisupaar maksab harrastajale 100–150 eurot, kiiruisud saab alates 200 eurost. Eestis on müügil valik suurematelt tootjatelt, nagu Rollerblade, Powerslide, Bont, Schänkel/Simmons, Fila jt,” loetleb Ritson. “Esimene investeering võib olla kopsakas, kuid hiljem kuluvad vaid rattad-laagrid. Paar korda nädalas rullides ei pruugi neid üle kuu-poolteise vahetada.”
Kel rahakott kannatab vähem, need leiavad abi ka kasutatud rulluiskudest. Kui saapaga pole kukutud, siis rattad-laagrid annab välja vahetada ning uisku veel mitu hooaega kasutada.
Ostmisel tuleb igal juhul varustust enne proovida. Saabas peab olema paras, ei tohi loksuda. Sama kehtib kiivri ja kaitsmete kohta.
Tähtsad lisadetailid
Peale uiskude on tähtsal kohal kiiver, päikeseprillid ja eriti algajatel küünarnuki-, põlve- ja randmekaitsmed. “Riietest sobivad spordi-, jooksurõivad, kiiruseihalejaile spetskombinesoon.
Varustus erilist hooldust ei nõua, tänavamustusest puhastamisest piisab. Vaid vihmaga sõites tuleb laagrid – kui need pole just spetsiaalsed, suletud ehk hooldusvabad – kas välja vahetada või puhastada ning saapal kuivada lasta,” soovitab Ritson.
Mees toonitab, et suvel tavaliselt rahvarohkel avalikul kergliiklusteel liigeldes tuleb kindlasti kiivrit ja soovitatavalt ka kaitsmeid kanda. “Kõrvaklapid muusikaga ja muud segajad jäta muuks korraks. Päikeseprillid pole edvistamiseks, vaid aitavad sul ohutumalt sõita.”
Esimene treening
Paljud õhkavad mööda tuhisevate rullitajate poole: “Kui vaid oskaks...” Jaanus Ritson lohutab, et oskuste puudumine pole rulluisutamisel ületamatuks takistuseks. “Elementaarseid sõiduvõtteid õpetatakse rulluisukoolitustel Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Koolitusel saab selgeks, kuidas tasakaalu hoida, pidurdada ja ka kukkuda, et jääda terveks.” Rääkimata ühise huviga seltsiliste leidmisest, kellega edaspidi koos rullitada. “Isegi kui ise oskad sõita, leidub liikluses neid, kes ei oska ja on sinule ohuks. Koolitusel õpid lisaks sõitmisele ka kiirelt ohule reageerima – pääsed ise ja pääsevad ka teised tervelt.”
1. Rull-iluuisutamine
Rull-iluuisutamine on tantsuline spordiala, kus sõidetakse paarisratastega rulluiskudel ning tehakse nagu iluuisutamiseski piruette, hüppeid, samme jt elemente. Lisaks nõuab see head vastupidavust ja jõudu.
Kava sooritatakse muusika saatel ning see koosneb kohustuslikest elementidest. Põhiline erinevus iluuisutamisest on seotud elementide tehnikaga. Muusika, mida kasutatakse, on väga lai, põhiliselt klassikaline, filmi-, kuid ka popmuusika.
Kus Eestis harrastada saab? Sisetingimustes sobivad puit-, betoon- ja PVC-kattega põrandad. Kuna rull-iluuisutamises on vaja teatud määral külglibisemist, siis asfaldil sõitmine ei ole kõige sobivam, kuna haarduvus on väga suur. Kui tuleb ette esinemisi asfaldil, siis kasutavad uisutajad pehmemaid rattaid. Kuna rulluisud on loodud siiski sisetingimuste jaoks, on parim sõidumugavus just seal.
Milline peab olema varustus? Peale spetsiaalsete rull-iluuiskude on treeningutel soovitatav kasutada põlvekaitsmeid, kuid võistlustel ja esinemistel neid ei kanta. Kaitsmed on alati tekstiilist, näiteks võrkpalli põlvekaitsmed, mis kukkumisel põrandat ei riku. Võistlustel ja esinemistel kantakse muusika ja kava ideega sobivat kostüümi või kleiti.
Väljakutsed, suuremad võistlused. Mujal maailmas on ala olnud populaarne juba mitukümmend aastat ning pürib olümpiamängude näidisspordialaks. Rull-iluuisutamises korraldatakse võistlusi üksik-, paaris- ja rühmasõidus nii maailma kui ka Euroopa tasemel.
Rull-iluuisk. Uiskudel on rullid (läbimõõt 55–63 mm) kahes reas, kaks paremal ja kaks vasakul, ees on kummist stopper. Konstruktsioon on sarnane rula omaga – ka rull-iluuiskudel on kummist puksid, mis parandavad rataste liikuvust ning aitavad sooritada näiteks piruette. Olenevalt põranda libedusest kasutatakse erineva haarduvustugevusega rattaid: kui on libe põrand, siis suurema haarduvusega rattaid, ja vastupidi. Rulluisud ei riku saali põrandaid, kuna tegemist on just sisetingimuste jaoks loodud uiskudega, millel ei ole ühtegi metall- või plastosa, mis võiksid põrandat püsivalt kahjustada.
Allikas: rull-iluuisutamise treener Karin Kaljas.
2. Trikirulluisutamine
Aggressive inline skatingu ehk trikirulluisutamise korral on tegemist tänava-ekstreemspordi alaliigiga. Sõidetakse spetsiaalsete rulluiskudega, mis on kohandatud trikkide tegemiseks. Trikid võib jagada kahte kategooriasse: libistamised, mida sooritatakse enamasti käsipuudel ja mitmesugustel äärtel, ning hüpped, nagu pöörlemised, saltod, grabid (rulluisust haaramised – P. E.), mida sooritatakse rampidel või selleks sobivatel linnaarhitektuuri elementidel.
Lisaks tänavale ja skateparkile sõidetakse vert-rambil. Vert kujutab endast vertikaalses asendis seintega suurt rampi, mis on vähemalt nelja meetri kõrgune.
Kus Eestis harrastada saab? Eestis leiab skateparke igast suuremast asulast. Suurimad neist on näiteks Tallinna Lauluväljakul, Pärnu Munamäel ning Tartus Tähtvere pargis. Samuti on igas suuremas Eesti linnas ka sisehallid, kus saab trikirulluiskudega sõita talvehooajal ja vihmase ilmaga. Enamik skateparkidest on suunatud pigem algajatele või kesktaseme sõitjatele.
Milline peab olema varustus? Vaja on spetsiaalseid trikirulluiske, mis on mõeldud trikkide tegemiseks mitmesugustel äärtel, käsipuudel ja rampidel. Eriti algajatel on kiivri ja kaitsmete kandmine kohustuslik. Üldiselt riietutakse vabaajarõivastesse.
Väljakutsed, suuremad võistlused. Suurimad võistlused Eestis on näiteks ETRK korraldatavad lahtised Eesti meistrivõistlused trikirulluisutamises. Arvestatav võistlus on ka Eesti Tänavaspordi Liidu korraldatav Like Kuldrula. Maailmas on suurimaks ürituseks trikirulluisutamise karikasari World Rolling Series (WRS).
Trikirulluisk. Trikirulluiskudel on tallapehmendused, mis kaitsevad põrutuste eest, laiad soulid (rulluisu külgedel asetsevad plaadid, mille abil saab libistada – P. E.), plastraam ja kaks kuni neli väikest ratast (olenevalt raamitüübist). Väikesed rattad on kiireks hoo ülesvõtmiseks. Ratta läbimõõt 54–60 mm. Trikirulluisud peavad vastu pidama äärmuslikele tingimustele (kõrge kukkumine kõvale pinnale, põrutused jne) ja seetõttu on nad tavalistest uiskudest raskemad ja kohmakamad.
Allikas: trikirulluisutaja Mats-Kaarel Ruus.
3. Kiirrulluisutamine
Kiirrulluisutamine on spordiala, kus võisteldakse eri distantsidel 100 meetrist kuni 42 kilomeetrini. On ka ultramaratone, nagu näiteks One-Eleven Šveitsis, pikkus 111 km.
Kiirrulluisutamises käib enamik võistlusi aja peale, kuid on ka punktisõite (teatud arvu 200meetriste ringide läbijatest saavad esimesed kolm punkte, võidab enim punkte kogunud võistleja) ja väljalangemissõite (vastavalt võistlejate arvule pannakse paika, mitu iga ringi lõpus konkurentsist välja langeb). Valdavalt on neil võistlustel ühisstart.
Kus Eestis harrastada saab? Eestis saab harrastada kõikidel kergliiklusteedel, talvel ka sisetingimustes, spordihallides (TTÜ spordihall ja EMÜ spordihoone).
Milline peab olema varustus? Vaja on spetsiaalseid kiirrulluiske, kindlasti kiivrit ja soovitatavalt ka küünarnuki- ja põlvekaitsmeid. Võisteldakse spetsiaalses spordikombinesoonis.
Väljakutsed, suuremad võistlused. Tartu Rulluisumaraton, UusMaa Rullituur ja Eesti meistrivõistlused. Maailma mastaabis EM-, MM-, MK-etapid.
Kiirrulluisk. Uisurattad on suuremad (100–110 mm), uisk ise jäigem, madalam, kergem, puudub kõrgendatud sääreosa. Ratta raam on metallist. Laagrid peavad võimaldama kiiret kulgemist.
Allikas: kiirrulluisutaja Kert Keskpaik.
4. Freeskate-rulluisutamine (freeride, urban)
Freeskate’is on ühendatud kiirrulluisutamine, trikirulluisutamine, maastikurulluisutamine ja allamäge-rulluisutamine. Läbitakse erinevaid takistusi (tänava äärekivid, järsud kurvid, laskumised, halva teekattega lõigud, trepid, muru jne), sooritatakse keerulisi hüppeid ja trikke.
Kõiki neid oskusi kasutades tuleb läbida marsruut võimalikult lühemat teed pidi. Võistlustel peavad võistlejad läbima erinevate takistustega raja võimalikult kiiresti.
Kus Eestis harrastada saab? Freeskate-rulluisutamist saab harrastada pea igal pool, kus on vähegi võimalik rulluiskudega veereda. Eeskätt sõidetakse linnakeskkonnas, kus on palju takistusi. Lisaks valitakse ka halva sõidetavusega lõike (kruusatee, muru, munakivid, trepid jne), et lõigata teekond lühemaks.
Milline peab olema varustus? Kaitsmed võiksid olla plastist, tugevad ja vastupidavad. Freeskate-rulluisutajad kannavad sportlikku vaba aja riietust või täiesti tavalist igapäevariietust.
Väljakutsed, suuremad võistlused. Eestis on toimunud mitmeid rulluisukrossi võistlusi, samuti on hüpatud rulluiskudega kõrgelt poroloonimerre. Viimaste aastate üks populaarsemaid võistlusi on Ülemiste Freestyle. Paljud freeskate-rulluisutajad tegelevad freestyle-slaalomi ja rullhokiga.
Klubi korraldab igal reedel kell 19.30 Friday Night Skate’i rulluisuüritusi Vabaduse väljakul, üheskoos sõidetakse kolm tundi mööda Tallinna tänavaid. Lisaks muud ettevõtmised: uisutamine öösel Tallinnast Pärnusse, rulluisuretked Soomes ja Otepääl, Ööskeit Maraton ümber Tallinna (70 km) jne. Tehakse freeskate-rulluisukoolitusi.
Freeskate-rulluisk. Kasutatakse spetsiaalseid freeskate-rulluiske, mis on heade manööverdusomadustega, pehmemad, põrutustele vastupidavad. Neil on tavaliselt tugevad 80 mm rattad. Raami, mis on metallist, on võimalik reguleerida ja saapa küljest eemaldada.
Allikas: rulluisutreener Tõnis Paalme.
Artikkel ilmus Tervis Plussi 2011. aasta juunikuu ajakirjas.
Kommentaarid (0)