Säärased võtted palliplatsile ei sobi.Foto: Reuters/Scanpix
Spordiblogi
30. aprill 2018, 00:05

Mart Treial | Kohtunik pole poksikott (2)

„Maailmas on palju ameteid, kus iga päev oma eluga riskitakse. Kohtuniku amet ei peaks olema üks neist,“ lausus Eesti jalgpalliliidu peakohtunik Uno Tutk 21. aprilli Päevalehes.

Kuldsed sõnad, mis tagantjärele osutusid ka pisut prohvetlikuks. Päev hiljem läks ühel 39aastasel amatöörjalgpalluril punase kaardi tõttu silme eest mustaks ja ta lõi IV liiga mängul kohtunikku rusikaga näkku. Politsei algatas kriminaalmenetluse ja alaliidu distsiplinaarkomisjon määras rusikakangelasele eluaegse jalgpallialal tegutsemise keeluga. Ainuõige otsus! 

Konkreetse mängija vaatevinklist ilmselt suurt vahet polnukski, kas aastane või eluaegne eemaldamine, sest ta vihjas päev pärast juhtunut, et aitab küll: „Kui ise vastu ei pea, siis on parem [alaga] mitte tegeleda.“ Ala tulevikku silmas pidades olnuks aga igasugune kergem karistus lask enda jalga.

Või oskate mulle põhjendada, mis motivatsioon olnuks edaspidi kohtunikuks õppida, kui vastutasuks saad mõnikümmend eurot (madalama liiga mängu eest), peatäite kaupa sõimata ja halvemal päeval ka nätaka vastu hambaid? Tõsi, ükski vilemees pole endiselt järgmise poksihuvilise eest kaitstud, kuid vähemalt saadab teda teadmine, et suure tõenäosusega jääb see tolle kodaniku viimaseks teoks vutiväljakul.

Küllap läheb nii mõnigi algaja õigusemõistja nüüd järgmisele IV liiga mängule märksa rahulikuma südamega. Ja loodetavasti hoiab too näide nii mõnegi lolluse ära. 

Hüva, vängematest sõnadest pole emotsionaalses piirsituatsioonis iga kord pääsu, aga füüsilise vägivalla osas peab kehtima nulltolerants. Eriti nii mõttetus kohas nagu amatöörjalgpall, mis on oma olemuselt 100% meelelahutus. Mäng. Hobi. Mõnus pühapäevane sportlik ja seltskondlik ajaviide, kus tulemus võiks olla vähemalt nii palju tagaplaanil, et täiskasvanud mehed ei kuku afektiseisundis rusikatega vehkima. Olgu arbiiter nii saamatu kui tahes.

Eriti narriks, head hobipallurid, muudab kohtunike peal enda välja elamise fakt, et inimene on tulnud teile vabatahtlikult appi. Ta ohverdab mitu tundi oma vabast ajast lihtsalt selleks, et 22 meest/naist saaksid jalgpalli mängida. Hea küll, kõigi eelduste kohaselt naudib ta vile ja kaartidega möllamist, kuid kas ka ootamatuid rusikahoope? Ma pole kindel... 

Pealegi ei tohiks ühtki amatöörjalgpallurit üllatada tõik, et kogenematud kohtunikud alustavadki oma karjääri madalamatest liigadest. Vilumatu vilemehe viga on sama loomulik ja loogiline nagu IV liiga mängija söödupraak. Või mis?  

Loodetavasti hoiavad harrastajad edaspidi oma rusikad taskus, sest vastasel juhul pole välistatud, et madalamad liigad pannakse ühel päeval kohtunike puuduse tõttu kinni. Ja see oleks valus.