Alar Varrak Leedust lahkumise põhjustest: erinevad probleemid kokku, see on kompleksne lugu (8)

Ta ei soovinud koheselt pärast tolle uudise avaldamist kommentaare jagada, kuid nüüd oli selleks valmis. Kas klubi poolt avaldatud lahkumise põhjus oli õige? „Ma ei taha väga detailidesse minna, aga suur osa tõtt on taga. Loodan, et tervisega midagi hullu ei ole, tavaline stress. Tekkis unevõlg, ei tahtnud süüa. Leedus tehti uuringuid, igaks juhuks ootavad need mind ka siin Eestis. Ptüi, ptüi, ptüi, loodan, et ei midagi enamat stressist. Kui asjad ei suju, on kõigil treeneritel juhtunud niisuguseid asju. Kui teed asja südame ja hingega, siis vahel võib-olla viskabki ära,“ vastab Varrak.

Arst, kelle juures ta Leedus käis, soovitas – kui klubiga lahkumiseks juba käed olid löödud – kodus lihtsalt puhata ja magada. „See spetsialist rääkis, et sümptomid on samad nende tippjuhtide omadega, kui firmadel enam ei lähe hästi. Ka paljud treenerid on selle mingil hetkel läbi elanud.

Tema sõnul on üks asi, millest tihti ei räägita. Kui pereinimesena tuled Eestis koju, ootavad sind naine, lapsed, minul ka koer – see tähendab juba loomulikku stressi maandamist. Seal istusid kogu aeg üksi. Vahet pole, kas võitsid või kaotasid – sa mõtlesid ja mõtlesid, olid põhimõtteliselt 24 tundi korvpalli sees. Ning kui asjad ei suju ja tekib magamatus, siis stress kuhjub,“ kirjeldab Varrak erialaspetsialistilt kuuldut.

Tema perioodi esimesed poolteist kuud Alytuses olid ju ometi hiilgavad: juba teises mängus saadi võit (Varrak värvatigi seetõttu, et enne teda oli meeskond saanud kahe kuu jooksul ainult ühe võidu), veidi hiljem tambiti 25 punktiga maa alla EuroCupil sugugi mitte kehvalt osalenud Panevežyse Lietkabelis ning karikasarja veerandfinaalis alistati võõrsil sama tugev Klaipeda Neptunas – Alytuse klubi ajaloos teeniti esimest korda pääse Final Fouri! Ent juhendaja jutust kumab läbi, et raha oli üks suur probleemide põhjustaja klubis. Otsesele küsimusele vastab ta: klubiga lepiti kokku, et majandusliku poole teemat ta ei kommenteeri. Dzukija rahaprobleemid olid teada juba siis, kui ta läks Alytusesse.

Aga Varrak rõhutab jutuajamise jooksul mitu korda: „Ära saa valesti aru, ma ei kurda [viimase kolme kuu asjade üle]!“

Ta jätkab: „Olen veendunud, et tegin õige otsuse. Kogemus oli kõva. Kui pakkumine tuleb, soovitan nii treeneritele kui ka mängijatele minna. Iga pakkumise peale muidugi ei saa joosta. Aga kui on vähegi hea liiga, soovitan ära käia.

Esiteks leiad ennast paremini, näed end teise nurga alt, oled teises keskkonnas, leiad mõne omaduse, mida sa kodus tähelegi ei pane. Mõni võib-olla avastab, et see polegi tema jaoks, teine aga saab just uue tõuke.

Leedu liiga on teistsugune liiga. Seal on ikka väga kõrge tase, mingi reitingu järgi Euroopas kuuendal kohal. See on korvpallimaa. Firmad, omavalitsused – kõik raha läheb korvpalli. Mitu võistkonda oleks võimelised mängima VTB liigas väga kõrgetele kohtadele. Õppisin tundma teistmoodi mõttemaailma. Nad on korvpalli mõistes uhke rahvas, psühholoogiline pool on väga tugev. Pluss taktikaline pool ka, katsetasin erinevaid asju. Töötasin seal natuke teistmoodi kui Kalevis.

Majanduslikult polnud see perele hea otsus. Hävisin, lihtsam olnuks kodus istuda. Aga pikas perspektiivis, kui tahan treenerina jätkata, on see vajalik kogemus. Tunnen, et olen praegu parem treener kui pool aastat tagasi. Käisin pärast Kalevist lahkumist Moskva CSKAs, Vitorias, nüüd Leedus – see kõik on kui sõõm värsket õhku.“

Termini „majanduslik häving“ all ei pea Varrak silmas tasuta töötamist. Ta selgitab: „Selles mõttes, et palk jäi samaks, aga pidime palkama täiskohaga lapsehoidja. Naine on mul tragi ja tubli, käib täiskohaga tööl ja teeb magistritööd. Teadsime, et pere-eelarve väheneb. Pluss püüdsime teha nii, et vähemalt korra-kaks kuus näeks peret. Kui meil oli vaba päev, siis õhtul sõidad siia, aga ülejärgmise päeva hommikul jälle tagasi. Naine ja lapsed käisid mõnel nädalavahetusel Leedus, lennupiletid maksavad. Aga ma ei kahetse midagi.“

Algus läks hästi, kõik patsutasid õlale ja agentki teatas Varrakule: juba tuntakse sinu vastu huvi, pane nüüd samamoodi lõpuni! „Kõigil olid näpud püsti. Sain ka Donaldas Kairyselt (Varraku järglane Kalev/Cramo peatreeneri kohal – V.A.) tagasisidet, et minuga ollakse Leedus rahul.

Aga ühel hetkel hakkas minema allamäge ja ma ei suutnud enam rongi pidama saada. Märtsi keskpaigas peetud mäng Pienoga tähendas murdehetke. Mäng oli meie käes, aga mängisime selle maha. Lisaks tekkis teisi probleeme, lahkhelisid, ja nii ta läks ja läks ja läks. Treeneritöö on niisugune naljakas: märtsi keskpaigani oli kõik tipp-topp ja aprilli keskpaigaks kõik pekkis. Aga ma pole vihane või pahane või pettunud. Alytuse mängijad saadavad mulle siiani sõnumeid.

Tervis andis tunda ja otsus lahkuda tuli minu poolt. Saime klubijuhi Tomas Pacesasega kokku ja rääkisime asjad selgeks. Ta on endine tipptreener, temaga saab korvpallist rääkida. Pakkusin, et abitreener Valdemaras Chomicius võtaks asja üle. Võistkond vajas mingit lisasüsti.“

Kas ehmatavale kogemusele vaatamata on Varrak valmis uuesti välismaale minema? „Ikka! Võtan seda [stressi] ametiga kaasas käiva asjana. Peab õppima sellega hakkama saama. Kui asjad sujuvad normaalselt, siis seda ei teki. Olen ka raamatuid lugenud – stress tekib ikkagi siis, kui asjad hakkavad viltu vedama ja sa tunned, et vastutad selle eest, elad seda üle, ei saa end korralikult maandada. Aga ütlesin agendile, läheksin uuesti! Ta märkis, et see pole kerge, hoia ka Eestis silmad lahti.“