UUES BASKETBALLIS | Kaspar Treier: suure äärena pole mul pikkuse eelist ja läbilöök võib raskem olla

Itaalia on saanud Eesti korvpallurite jaoks viimaste aastate üheks peamiseks sihtkohaks. Üheks Saapamaal pallivaks maarjamaalaseks on 204 cm pikkune ääremängija Kaspar Treier, kes on murdnud ennast Itaalia tugevuselt teises liigas mängiva Poderosa Pallacanestro Montegranaro põhikoosseisu. Käesolev artikkel ilmus 26. aprillil päevavalgust näinud ajakirjas Basketball. Avaldame loo täismahus.

Treier on juba aastaid Itaalias mänginud ja kohati tuleb eesti keeles suheldes sõnu otsida, kuna igapäevaselt tikuvad pähe itaaliakeelsed mõtted. „Kohalikust keelest arusaamine tuli mul umbes kuue kuuga ja rääkima hakkasin kaheksa-üheksa kuud pärast siia tulekut. Mul läheb juba neljas hooaeg ja itaalia keel tuleb suhteliselt sujuvalt.“ Pallur elab koos teise pikalt Itaalias mänginud Eesti korvpalluri Arnold Mittiga ning huvitaval kombel on noormehed juba nii pikalt teises keeleruumis olnud, et kohati suhtlevad isegi omavahel sealses keeles. „Peamiselt juhtub see muidugi siis, kui mõni kohalik seltskonnas on, et tema ka aru saaks,“ naerab noormees, kes õpib jooksvalt Audentese E-gümnaasiumis ning üritab usinalt arvestusi tehes ka kooliasju korras hoida. Endise Itaalia koondislase vahetusmees 18aastane eestlane mängib klubis peamiselt suure ääre koha peal ning kohati nihutatakse ta ka „number kolme“ positsioonile. Mänguminutitega on noormees üldjoontes rahul: „Alati tahaks muidugi rohkem, aga tegelikult ma ei nurise. Minuvanuseid on siin liigas üpris vähe ning nad ei saa pigem üldse mängida.“ Tiimis on tänavusel hooajal olnud üheksameheline põhituumik, kelle hulgas kõige nooremana ka Eesti tulevikumees. Klubi liidrite hulgas on paar päris kuulsat Itaalia mängijat, kellest tuntuim on 37aastane Valerio Amoroso. Kogu oma karjääri erinevates kodumaa klubides veetnud 204 cm pikkune suur äär on kuulunud aastaid tagasi ka Itaalia koondisesse ning visanud ühes EM-kvalifikatsioonimängus Soome vastu koguni 21 punkti. Põhiraskust kannavad kaks ameeriklast, 28aastane ääremängija Marshawn Powell ja 29aastane tagamees LaMarshall Corbett. „Treeningtöö käib meil inglise keeles, kuigi ameeriklastel on vist Itaalias juba kolmas hooaeg ning nad saavad keelest aru. Lihtsamad asjad saab nendega itaalia keeles aetud,“ selgitab Treier. Eestlane ongi number nelja peal mängiva kogenud Amoroso vahetusmees, kuigi aeg-ajalt on duo koos väljakut jaganud - meie mees number nelja peal ja Amoroso tsentri positsioonil. „Väikese ääre peal on minust ees Luca Campogrande, kes on 21aastane mängumees ning Ousmane Gueye. Ta on küll juba vana mees (35aastane - toim.), aga mängida oskab. Kolme peal on eriti kõva konkurents, kuna vigastusest on tagasi tulemas ka 20aastane serblane Stefan Nikolic,“ analüüsib meie mees tiimisisest konkurentsi. Treieri sõnul ei pane peatreener Gabriele Ceccarelli talle meeste tasemel väljakule saates eriülesandeid ning oluline on meeskonnale kaitses vunki juurde anda ja lauapalle hankimas käia: „Ta ei oota minult seda, et ma palju punkte viskaksin. Kõige olulisem on platsile uut energiat tuua.“ Viskekätt vastased juba austavad Meeste liigas mängides tunneb Treier ennast kõige ebamugavamalt läbimurretel, kuna nii kõrgel tasemel on suur oht pall ära kaotada. „Eks ma pigem ootan söötu kolmepunktiviskejoone taha, et siis vabalt visata. Selles olen ma üpris kindel. Ise teistele olukordade loomine sellel tasemel mul veel piisavalt hästi välja ei tule.“ Itaalia esiliigas on Treier senise hooaja jooksul pea kaks korda rohkem pealeviskeüritusi teinud kolmesejoone tagant kui kahepunktialast. Kaugvisked ongi noormehe üheks leivanumbriks ja ka korraliku skautingu teinud vastased teavad seda oodata: „Valerio Amoroso vastu mängivad vastased kaitses pigem väljaastet, kuid minu puhul peaaegu alati vahetatakse, et mulle viskamiseks võimalikult vähe ruumi jääks. Oleneb meeskonnast, aga pigem tehakse siin liigas ikka väga korralikku eeltööd ja videoskautingut. Vastasmängijate puhul teatakse suurepäraselt, kes mida teeb.“ Suurema osa ajast on Treier platsil küll suure äärena, kuid selg korvi poole ta meeste hulgas vastaseid ette veel ei võta: „Ma isegi ei tea, miks, kuna ma selg korvile tunneksin ennast isegi veel mugavamalt. U20 mängudes lahendan pidevalt selg ees, kuigi seal on muidugi palju väiksemad kehad vastas. Meeste liigas pärast vahetust ei tulda neid mismatche muidugi ka minu pealt otsima, pigem lahendavad tagamängijad need ise ära. Number neljasid ma suudan hästi katta, aga treener paneb mind väljakule eesmärgiga kate-kattes mängust vahetada ja kui ma jään üks-ühele mõne kiire ameeriklase vastu, siis tekib raskusi,“ tunnistab Eesti noortekoondislane, et meeste hulgas on tal kohati probleeme just endast väiksemate ja kiiremate mängijate vastu.  Hõlpu ei anna Treierile ka passis kirjas olev vanus, kuna see fakt on vastastele hästi teada: „Platsile minnes on tihti näha, kuidas vastaste treener kutsub oma mängija enda juurde ja käsib tal minu vastu rünnata, et mulle ära tõmmata. Aga mulle see isegi meeldib. Tulgu aga ja üritagu ära panna! Kui õnnestub kaitses ära võtta, siis on seda magusam ja kui enam järgmisel rünnakul minu pealt mängima ei tulda, on rahulolu suur.“ Hoiab kriitilistel hetkedel külma närvi Vanemad ja kogenumad pallurid suhtuvad Treierisse kui noormängijasse väga hästi: „Kõik teavad, et ma olen noor ja kui ma eksin, siis sõimama ei tulda. Antakse head nõu ja kõik on sõbralikud, kuna mõistetakse, et mul on nooruse tõttu keerulisem kui mõnel teisel mängijal.“ Eesti mees leiab, et Montegranaro koosseisus on hea tasakaal, kui umbes viisiku jagu on „vanu“ mängijaid ja sama palju nooremaid pallureid. „Treener annab rohkem nõuandeid just noorematele, sest mida sa neid vanemaid ikka nii väga õpetad.“ Tihtipeale pannakse trennis avaviisik mängima noorte vastu ning see on tulevikumeestel hea koht, kus ennast tõestada. Treieri sõnul oleneb selle vastasseisu tulemus päevast ning harv pole ka juhus, kui nooremad kogenud mängijatele koha kätte näitavad. Kui U20 liigas saab Treier mängudes praktiliselt täisminutid, siis meeste hulgas tuleb tal pingil igal hetkel valmis olla episoodilisteks mängu sekkumisteks: „Üritan pingil oodates ja platsile saades iga hetk olla võimalikult hästi keskendunud. Treener ei lase mind korraga väga pikalt platsil olla ja nii on kohati päris keeruline mängu sisse elada. Aga tuleb hakkama saada.“ Küsimus, kas noormees peab ennast külma närviga korvpalluriks, tekitab lühikese mõttepausi, aga lõpuks tuleb aus vastus: „Ma muidugi üritan olla külma närviga ja olla kriitilistel hetkedel rahulik, aga võib ka vastupidi juhtuda.“ Järgmise hooaja sihiks suurem mänguaeg Tänavuse hooaja arenguga on Treier rahul, kuigi üks väike okas siiski hinge jääb: „Ma oleks lootnud natuke rohkem „number kolme“ positsioonil mängida, et väikese äärena enesekindlust koguda. Kõrgemal tasemel on „number nelja“ peal minu pikkusega mängijaid vähe ja selleks, et edu saavutada, peaksin oma võimetelt „number kolmeks“ saama. Suure äärena pole mul pikkuse eelist ja läbilöök võib raskem olla.“ Ta räägib, et positsiooni võrra nihkumiseks on peamiselt vaja parandada oma füüsist: „Oleks vaja kiiremaks ja plahvatuslikumaks saada. Paranema peaks ka enesekindlus läbimurretel ja julgus rünnakul vastaseid ette võtta ning ka võime teiste jaoks olukordi luua.“ Kuna Treieril Eesti liigast kogemused puuduvad, ei oska ta Serie A2 taset millegagi võrrelda. „Ma arvan, et see tase tegelikult on päris kõrge, kuna oleme mänginud hooaja eel sõpruskohtumisi ka kõrgliigavõistkondadega ja nendega punkt-punktis mänginud ning mõnikord ka võitnud. Näiteks Serie A ja Serie A2 tasemevahe on palju väiksem kui A2 ja Serie B erinevus.“ Montegranaroga on noorel eestlasel leping veel ka järgnevaks hooajaks ning kindlaks sihiks on teenida Serie A2 tasemel juba rohkem minuteid. Treieri sõnul on peatreeneriga pärast tänavuse hooaja lõppu ees ootamas ka vestlus, kus uueks hooajaks plaanid paika pannakse.

***