Jäähoki

Hokikoondislane Villem-Henrik Koitmaa: kui mul kiivrit ei oleks, oleksin võib-olla üleni tätoveeritud 

Siim Kera, 5. mai 2018, 00:01
VÄRAVAS ÕNNELIK: Villem-Henrik Koitmaa naudib vastutusrikast ametit. Stanislav Moškov
Sekeldused Singapuri tollis, elu Šotimaa ja Uus-Meremaa Edinburghis, profileib hääldamatu nimega Ungari tööstuslinnakeses – Eesti jäähokikoondise väravavahi Villem-Henrik Koitmaa (27) karjäär on olnud seiklustest pungil.

„Kui ma panen uisud jalga, on kindlam tunne, kui tossudega Tallinna vanalinna munakividel kõndida,“ muigab Koitmaa. Eks tal ole olnud aega harjuda ka. Äsja MM-i I divisjoni B-grupi parimaks puurilukuks pärjatud litritõrjuja läks tillukese juntsuna koos emaga jalgratast parandama. Remondimeheks oli aga filmimees ja hokitreener Enn Putnik, kes ei jätnud võimalust kasutamata ning kutsus Villem-Henriku jääle. Tali tuli, poiss läkski. Ja see kõik meeldis talle juba esimesest minutist.       

Praktiliselt kohe soovis ta ka postide vahele seista, aga ei lubatud! Esiteks soovis treener väga, et ta oleks väljakul. Teiseks rääkis isa, et uisutama õppimine on ülimalt oluline. Möödus umbes viis aastat kuniks hokihuviline andis teada – lähen väravasse, muidu on hokiga lõpp!

„Öeldakse, et väravavaht on vähemalt 60% kogu meeskonnast, võib-olla on vastutus see, mis mind paelus,“ mõtiskleb mees, miks ta nii väga puurilukuks kippus. Ja muidugi varustus!

Villem-Henrik Koitmaa.  Stanislav Moškov

„Mul on väravavahivarustusega väike fetiš. Neid saab hästi personaliseerida. MM-turniiriks lasin teha spetsiaalselt uue kiivrimaalingu, ühel pool oli suitsupääsukese logo ja teisel pool Tallinna siluett. Kui mul seda kiivrit ei oleks, mida üle värvida, oleksin võib-olla üleni tätoveeritud,“ naerab ta.

Hirm kakelda

Oma tindist puutumata keha ning hokivarustuse on Balti filmi- ja meediakoolis (BFM) õppinud Koitmaa viinud mitmesse riiki leiba teenima. Kui Soome on teadatuntud hokimeka, siis Inglismaa, Uus-Meremaa ja Ungari mitte.

Londonis vahetusõpilasena teleproduktsiooni studeerides uisutas Koitmaa väljakule Suurbritannia esiliiga satsi Milton Keynes Thunderi rivistuses. Hiljem treenis ka meistrisarja klubis Edinburgh Capitals, kuid seal paberimajanduse tõttu platsile ei pääsenudki.

„Fännikultuur oli Inglismaal väga hea, nad on vist jalgpallifännidelt midagi üle võtnud,“ seletab Koitmaa. „Mäng ise oli väga füüsiline, kaklusi oli kõvasti (tõstab rusikad näo ette – toim.), publikule see väga meeldis. Ma teadsin küll, et seal on nii, aga esimese mängu ajal hakati kaklema ja see oli väike šokk. Endalgi oli hirm sees, et võib-olla tuleb kakelda, aga ma pole kunagi ühtegi inimest löönud! Õnneks ei pidanud ka.“

Suurbritannias sai ta mõnuga kasutada erinevaid transpordivahendeid. Kõigepealt rattaga 10 kilomeetrit Londoni kesklinna, siis 75 kilomeetrit rongiga Milton Keynesi. Õhtul jälle tagasi. Rattaga sõitmist ta armastab, rongil pole ka viga, aga näiteks lennukeid ta pelgab ning 2016. aastal tuli tal õhus viibida koguni 51 korral.

„Panen silmad kinni ja saan hakkama. Maandumisel jätab mu süda lööke vahele ja olen üleni higine. Ma tean fakte (et lennuõnnetused pole üldsegi sagedased), ma tean numbreid, ma pole idioot, aga ma ei saa midagi teha.“

Sekeldused Singapuris

Eriti pikk reis ootas teda Uus-Meremaale. Pole just kõige tavapärasem koht, kus jäähokit mängida. Koitmaa tegi selle tembu ära ning tõrjus 2016. aasta suvel paar kuud litreid kohalikus kõrgliigas Dunedini Thunderi ridades. Muideks, Dunedini nimi pärineb Edinburghi gaelikeelsest nimest Dun Eideann. Ühest Edinburghist teise!

„Ütlen ausalt, et ega mind ei paelunud see hokitase, aga Uus-Meremaa! Äge. Maksti peale ka, super. Hinges olen reisisell. Elu eesmärk on käia rohkemates riikides kui on vanust.“

Ärge saage valesti aru, matk maakera kuklapoolele polnud pelk turismireis. Sel ajal, kui suuremad ja hinnatumad liigad naudivad suvepuhkust, on Uus-Meremaal talv ning hokihooaeg täies hoos, mis annab eurooplastele hea võimaluse end juunis ja juulis uisuvormis hoida.

Tallinnast üle 17 000 kilomeetri kaugusele jõudis Koitmaa kaunis keeruliselt. Pakkumine tuli ühelt Ungari treenerilt, kes nägi meie meest OMi kvalifikatsiooniturniiril madjarite pealeviskeid pareerimas. Kõik oli suurepärane kuniks Singapuri lennujaamas selgus, et mehel puudub Uus-Meremaa tööviisa.

21 tundi ning palju jagelemisi hiljem pääses ta lõpuks lennujaama küüsist. Aga mitte Uus-Meremaale nagu oli plaan ega ka mitte Euroopasse nagu soovisid alul tollitöötajad, vaid hoopis Singapuri, kuhu tal õnnestus kiirkorras viisa hankida.

Nii ta siis seal oli. Lendas lennukiga mängudele, treenis noori, pesitses kohalikus peres, vahepeal tutvus sealse loodusega, sõitis lumelauaga. Mõnus.

Ungari Homer Simpson

Tagasi Tallinnas, läks Koitmaa elukaaslasega New Yorki puhkama. Kui nad Suurde Õuna maandusid, ootas Villem-Henrikut agendi sõnum: „Tule kohe Budapesti testima!“. Kohe ei läinud, aga juba varsti oli ta Dunaujvarosi Acelbikaki rivistuses! Pole hullu, kui nimi tundub liiga priske suutäis, koondislane ise õppis seda õigesti hääldama kaks aastat.

 Ungari klubi vormis. (Erakogu)

Paneelmajadest pungil Dunaujvaros on umbes 50 000 elanikuga tööstuslinn. Põhiliseks haruks teras. Piltidelt paistab asula liigagi trööstitu. Õnneks on Budapest umbes tunni kaugusel. Seal veetis ka Koitmaa iga oma vaba hetke.

Aga filmisõbrale ei olnud ka Ungari pealinn liiga suur leevendus.

„Ma ei tea, kuidas ma kaks aastat hambad ristis vastu pidasin. Kõik on dubleeritud!“ rõhutab Koitmaa. „Homer Simpson naerab ka ungari keeles. Kaks aastat vaatasin ainult MTV’d, sest laule ei saa dubleerida. See oli BFM-i hipsterile üks kannatuste jada.“

Aga kui platsile pääses – Koitmaa maadles vigastustega (song ja seejärel reielihase vigastus) ning sai kahe hooajaga kirja 22 matši – oli tore. Dunaujvaros on spordilinn.

„Igal kolmandal pealtvaatajal oli trumm käes ja kõik hüppasid, pidu käis terve mängu ajal,“ kirjeldab ta publikut, mis kohamängude aegu oli umbes paarituhandeline.

Pealegi sai ta end madjarite maal esmakordselt täisprofina tunda. Klubi sättis ta elama koos ukrainlasest võõrleegionäriga, ta sai tiimi kulul süüa ning piisavalt palka, et säästagi.

Soovib 23 aasta pärast magistrit

Praeguseks on leping Ungari kõrgliigas ning Erste liigas (kuhu kuulusid lisaks madjari satsidele ka kaks Rumeenia ning üks Austria klubi) uisutanud Acelbikakiga läbi. Mis edasi? Huvi tema vastu on, kuid midagi kindlamat Koitmaa ei kosta. Aga on mõni eesmärk? Mõni liiga, kuhu kindlasti tahaks jõuda?

„See kõlab väga diibilt, aga tahaks iga päeva lõpuks olla parem kui alguses,“ vastab ta salapäraselt. „Võtan rahulikult. Iga hetke tuleb nautida.“

Hariduse osas on sihid täpsemad, kool on vaja lõpetada. Kuigi tulevikku näeb ta pigem hoki- kui telealal.

„40aastaselt võiks mul bakalaureus olla,“ muigab Villem-Henrik. „Sinna on 13 aastat ja 50 ainepunkti minna. Kuskil 50selt võiks magister ka olla. Sinnani tuleb jõuda, sest kihlatul on magister ja kodus lähevad seetõttu vaidlused pigem tema kasuks.“

Hea mäng tõi pisara silma

Kui tavaliselt hoiab Koitmaa turniiri ajal oma statistikal silma peal, siis möödunud nädalal lõppenud MM-i I divisjoni B-grupi mängudel ta seda ei teinud. Lihtsalt ei julgenud, sest nii hästi läks! Turniiri parimaks puurilukuks valitud Koitmaa tõrjeprotsent oli võimas, koguni 97,1%. 138 pealelöögist jäi tal tõrjumata vaid neli. Oivaline.

„Kui turniir läbi sai ja statistikat vaatasin, siis tulid kõik rasked trennid ja mured meelde, see võttis natukene silma märjaks,“ meenutab ta. „Aga muidu olin väga-väga rõõmus. Pool turniiri parima auhinnast läheb väravavahtide treenerile (Janne Pekkarinen), kes minuga tööd teinud. Teine pool meeskonnakaaslastele, kes väärivad hea mängu eest sügavat kummardust. Endale ei jätaks ma mingit aud!“

MM-turniiril aktsioonis Rumeenia vastu  Iihf.com

Eesti näitas B-grupis suurepärast mängu ning kui algselt oli plaaniks vältida viimast kohta ehk väljalangemist, siis reaalsuses lõpetati seksteti kolmandana ehk maailmas 25. kohal.

„Hakkame beebisammudel naabritele lähemale tulema,“ tõdeb Koitmaa. „Ma suhtun Eesti hoki tulevikku väga optimistlikult. See turniir oli võib-olla millegi suure algus, et aastaid-aastaid hiljem vaatame tagasi ja mõtleme, et see oli murdepunkt. Olin ju minagi seal Donetski meeskonnas (viis aastat tagasi turniirilt naastes olid nii mõnedki koondislased Tallinna lennujaamas purjus – toim.), häbi oli selle meeskonnaga tagasi tulla. Kui vaadata, kust me tulnud oleme, siis teeb see tulemus ikka maru uhkeks.“

CV

Villem-Henrik Koitmaa.  Stanislav Moškov

Villem-Henrik Koitmaa

Sündinud 03.10.1990

Klubikarjäär

2005–2007 Tallinn Stars

2007–2008 Purikad Tallinn

2008–2009 Heinolan Kiekko (Soome)

2009–2010 Jeppis Pietarsaari (Soome)

2010–2011 Heinolan Kiekko (Soome)

2011–2013 Tallinn HC Panter Purikad

2014–2015 HC Viking Tallinn

2015–2016 Milton Keynesi Thunder (Suurbritannia)

2016 Edinburghi Capitals (Suurbritannia)

2016 Dunedini Thunder (Uus-Meremaa)

2016–2018 Dunaujvarosi Acelbikak (Ungari)

Koondises 48 mängu.

Õppinud Balti filmi- ja meediakoolis. Kommenteerinud jäähokit Viasat Sport Balticus ning ERRis.

Samal teemal

18. mai 2018, 15:55
Eesti sai jäähoki MM-turniiri korraldusõiguse
5. mai 2018, 15:46
JÄÄHOKI MM: Läti rabeles Norra vastu kaotusseisust välja ja nõelas lisaajal välkkiirelt

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee