Tarmo Rüütli jalgpalliliidu hõbemärgist: see oli nii hinnaline, et kui mul kodu käidi puistamas, virutati see märk ära (3)

Täpne statuut kuld- ja hõbemärgil õigupoolest puudub. Hõbemärgi saavad automaatselt kõik meesmängijad, kes esindanud koondist vähemalt 100 korda, ja naismängijad, kel koondise eest kirjas vähemalt 75 mängu. Organisatsiooni koduleheküljel on kirjas, et kuldmärk omistatakse “eriliste teenete” ja hõbemärk “erakordse panuse” eest.

“Sisulist vahet sel sõnastusel ei ole,” täpsustab alaliidu infojuht Mihkel Uiboleht. “Märkide väljaandmise otsustab juhatus.”

Laureaatide nimekirja vaadates on kuldmärgi saanud kõik taasiseseisvusaegsed koondise peatreenerid (6), välja arvatud hetkel tüüri hoidev Martin Reim. Lisaks üks naistekoondise peatreener, jalgpallijuhid (6) ja üks jalgpallur.

Hõbemärgi laureaatide seas on kõige enam jalgpallureid (18). Treenereid on 14, staadionijuhte kaks, jalgpallijuhte, kohtunikke, ajakirjanikke (fotograaf) ja jalgpallifänne üks. Kolm inimest – Uno Piir, Tarmo Rüütli ja Arno Pijpers – on saanud mõlema märgi. See tähendab, et enne on nad saanud hõbemärgi ja seejärel on neile annetatud kuldmärk. Kes on kuldmärgi saanud, sellele hõbemärki enam ei anta.

Jalka uuris viielt märgisaajalt, millisel kohal on see autasu teiste medalite ja karikate kõrval ja kus märki hoitakse.

“Minu hõbemärk oli nii hinnaline, et kui mul kodu käidi puistamas, virutati see märk ära,” muigab Tarmo Rüütli, kes elas Levadiat juhendades Maarjamäel üürikorteris. “Õnneks sain kuldmärgi asemele. Selle asukohta ma igaks juhuks ei ütle!”

Rüütli sõnul on märkide annetamine väärt idee ja ta hindab seda tunnustust kõrgelt.

Kõige esimese kuldmärgi sai jalgpalliliidu kauaaegne president (1994–2003) ja juhatuse liige (kuni 2017) Peeter Küttis.

“Kuna statuuti auhinnal polnud, tundsin end selle kättesaamisel pisut ebalevalt – mis erilist ma siis nüüd teinud olen,” räägib Küttis, kes jätkab muhedal moel: “Suur hoobade liigutaja pole ma olnud, olen rohkem täitnud esindusfunktsiooni: olen jalgpalliliitu palju esindanud, rinna ette ajanud ja rääkinud. Märki ma kandnud pole. Käisin üksvahe palju mööda suurt ilma ja eks olnud ka kartus, et kaotan märgi ära. Olen noorpõlves mängijana palju medaleid võitnud, aga see kuldmärk on kindlasti eriline, sest seda paljudel pole. Sellele on mul kõrvale panna veel üks kuldmedal: keskkooli lõpetamise puhul saadu. Seega on mul kaks haruldast kulda.”

Hõbemärk on algus

107kordne internatsionaal Joel Lindpere ütleb, et võttis hõbemärgi jalgpalliliidu presidendilt vastu uhkustundega: “Olen kogu oma elu pühendanud jalgpallile ja vaevalt et ma praegu selle märgi tähtsusest täiel määral arugi saan. Olin kättesaamise hetkel ju suht heas mänguvormis. Usun, et selle tunnustuse mõju jõuab minuni mingil hetkel hiljem.”

Lindpere hõbemärk seisab klaasi taga vitriinkapis koos teiste karikate ja autasudega. Ühtlasi on mees kindel, et tema panus Eesti jalgpalli jätkub ja jälg ajaloos hakkab olema suurem kui pelgalt mängija oma.

“Töötan selle nimel, et välja teenida ka kuldmärk,” räägib Tallinna Kalevi tegevjuht. “Üks etapp mängijana on möödas. Usun, et suudan midagi veel luua. Hõbemärk ei jää kindlasti mu viimaseks medaliks või tunnustuseks.”

Kadrioru staadionil juba 43 aastat töötav Olavi Sikka ütleb tagasihoidlikult, et ega ta täpselt teagi, mille eest talle hõbemärk anti: “Ükspäev helistati ja paluti kindlasti hooaja lõpetamisel kohal olla. Kui olen hiljem veel jalgpalliliidu pidulikel üritustel käinud, on märk rinnas olnud. Muidu seisab ta kapis karbi sees. Ma ei ole pidude mees.”

Ainsa ajakirjanikuna on hõbemärgi pälvinud legendaarne fotograaf Lembit Peegel. Kui Peegel ühel päeval A. Le Coq Arenale läks, avastas ta fuajeest suured stendid, millest ühel kuld- ja teisel hõbemärgi laureaadid koos piltidega.

“Oli päris uhke tunne leida ennast sellises auväärses seltskonnas,” ütleb Peegel. “Olin alguses selle autasu suhtes pisut kahtleval seisukohal, sest eks spordis ole igasugu märke külluses. Aga siis jõudsin arusaamisele, et tegemist on väärika tunnustusega, ja palusin selle lisada oma nime alla Eesti spordi biograafilises leksikonis. Olen hõbemärki kandnud pintsaku revääril.”

Lugu ilmus maikuu ajakirjas Jalka

Eesti Jalgpalli Liidu kuldmärgi laureaadid

Nime järel märgi määramise aasta (mõnel juhul võis kättesaamise aasta olla hilisem). Andres Operi ja Raio Piiroja puhul on tegemist üleandmise aastaga.

Peeter Küttis 2003
Roman Ubakivi 2004
Teitur Thordarson 2004
Jaan Lepp 2005
Jelle Goes 2007
Arno Pijpers 2007
Tarmo Rüütli 2013
Arvu Sild 2013
Josep Katsev 2013
Vaapo Vaher 2014
Uno Piir 2014
Keith Boanas 2016
Ado Anderkopp 2017
Arnold Pihlak 2017

Eesti Jalgpalli Liidu hõbemärgi laureaadid

Nime järel märgi määramise aasta (mõnel juhul võis kättesaamise aasta olla hilisem).

Tiit Kivisild 2004
Martin Reim 2004
Mart Poom 2004
Marko Kristal 2004
Indrek Zelinski 2004
Uno Piir 2004
Tarmo Rüütli 2004
Arno Pijpers 2004
Olavi Sikka 2004
Ralf Veidemann 2004
Andres Oper 2007
Kristen Viikmäe 2008
Marek Lemsalu 2008
Lembit Peegel 2009
Olev Reim 2010
Enn Loog 2010
Raio Piiroja 2011
Hillar Otto 2012
Helmut Hunt 2012
Frank Bernhardt 2012
Märt Siigur 2013
Kaire Palmaru 2013
Leo Ira 2014
Viktor Mets 2014
Ott Mõtsnik 2014
Jüri Saar 2014
Anastassia Morkovkina 2015
Ants Kommussaar 2016
Boriss Hrabrov 2016
Elvar Eerme 2016
Enar Jääger 2016
Joel Lindpere 2016
Katrin Loo 2016
Ott Pruun 2017
Dmitri Kruglov 2017
Aleksandr Dmitrijev 2017
Kethy Õunpuu 2017
Jüri Ivanov 2017