Vigastus võib tuua treeningutesse pika pausi, teinekord koguni mitmeaastase. Traumasid tuleb rohkem ette kergejõustikus ja kontaktspordialadel (poks, jäähoki, pallimängud), aga ka näiteks mäesuusatamisel. Dünaamilise liikumisega aladel, nagu ujumine, sõudmine, suusatamine, on raskeid vigastusi harvem.
Traumad ja ülekoormus
1. Traumad. Niisugused, nn ägedad vigastused tekivad tavaliselt kontaktspordialadel teise sportlasega kokkupuutes või mõne vale liigutuse, hüppe või tõuke tagajärjel. Trauma tõttu tekib lihaskoe, kõõluse või sideme vigastus – enamasti osaline või täielik rebend.
2. Ülekoormusvigastused. Neid esineb traumadest palju rohkem, kuid ülekoormusvigastusi saaks tihti ka ära hoida. Ülekoormusvigastused tekivad, kui varasematest vigastusest pole tervenetud, neid põhjustab ka korduv koormus, mis ületab ühe või teise piirkonna koormustaluvuse.
Ülekoormusvigastuste põhjused on sisemised (kaasasündinud anatoomilised iseärasused, organismi koormusega kohanemise võime, kudede kollageenitüüpide vahekord – sellest tulenevalt on sportlane vähem või rohkem painduv; aga ka oma võimete ülehindamine, haigena treenimine) või välised (ebasobiv treeninguvarustus, ilmaolud, nt libedus).
Kõige sagedamini kannatavad sportijate põlved ja hüppeliigesed, aga tihti tuleb ette ka selja- ja õlavigastusi.
Põlved. Põlvevigastused tekivad tihti krooniliste mikrotraumade tagajärjel, olgugi et sportijale endale võib trauma vahel pea olematu tunduda. Kui näiteks kesiselt treenitud sportlane jookseb maratoni, jalas viletsad jalanõud, tekitab see ühekordne pikk pingutus põlvekedra ja reieluu vahelise liigese ülekoormuse. Tavaliselt annab see endast märku valuga, võib esineda kerge turse.
Sage on ka nn hüppajapõlv – põlvekedra kõõluse ülemise osa ülekoormusvigastus, mis on põhjustatud põlveliigese korduvast sirutusest. Sageli tuleb seda ette korv- ja võrkpalluritel ning jalgratturitel, aga ka kergejõustiklastel, kes harrastavad hüppealasid.
Kannad. Kannavigastusega on tihti hädas jooksjad. Sage on kannakõõluse tendinoos (reaktiivne põletik), mida sageli põhjustavad sobimatud jalanõud. Maanteeperve ühes ääres joostes suureneb pronatsiooninurk: tugijalg vajub rohkem sissepoole, kannakõõluse keskosas kujuneb ülekoormus. Iga sammuga tekib pinge, see omakorda põhjustab sidekoe reaktsiooni. Hoolimata sellest, et põletikulisi rakke ei esine, kutsutakse seda olukorda rahvakeeli kannakõõluse põletikuks. See, kui palju jalg sissepoole vajub, oleneb ka jalanõudest, jala anatoomilistest iseärasustest, teekattest.
Selg. Üle 80% inimestest kaebab teatud eluetapil seljavalu, enamasti on põhjus süvalihaste kehvas toonuses. Jättes kõrvale ägedad traumad, on valdav osa seljavaevusi tingitud lihase-fastsia pingevaludest. Tugiaparaadi keskosa ehk kõhu- ja alaseljalihased pole toonuses ja pidev sundasend, mis on sageli igapäevatööst tingitud, põhjustabki suuremate lihasrühmade pingevalusid. Vale on arvamus, et sellist laadi problemi saab lahendada tablettide ja süstiga. Enamasti aitab funktsionaalne ravi, mis koosneb venitusharjutustest ja süvalihastreeningust.
Õlad. Ägedatest traumadest on selles piirkonnas esikohal rangluu-abaluuliigese ja õlavarreluu-abaluuliigese nihestused ning rotaatormanseti rebendid.
Ülekoormusvigastustest on esikohal rotaatormanseti pitsumise sündroom, mille korral õlavarreluu pähikut kattev rotaatormansett koos limapaunaga pitsub õlavarre tõstmisel küljele, abaluu alumise serva vastu, põhjustades valu. Olenevalt probleemi tõsidusest kasutatakse mitmesuguseid ravivõtteid funktsionaalsest ravist operatiivseni välja.
Väldi vigastust!
Õige spordiala. Vali endale sobiv ala: ülekaalu korral tee valik dünaamiliste spordialade hulgast (nt rattasõit, ujumine, sõudmine), kus puudub põrutusmoment. Täiskasvanud mehe ideaalkaal on pikkus – 100, pikamaajooksja võiks pikkusest lahutada rohkem kui 100. Kui 180 sentimeetri pikkune mees kaalub 130 kilo, pole jooksutreening õige valik, hästi sobib ilma põrutuseta aeroobne liikumine, näiteks kepikõnd või metsas suusatamine.
Õige varustus. Üliõhukese tallaga sulgkerged jalanõud on enamasti toestuseta, mõeldud võistlusjalanõudeks kleenukestele sportlastele, kelle kehakaal jääb vahemikku 45–65 kg. Treeningujalanõudeks need ei sobi. Ilma toestuseta jalanõu on üks põhjus, miks tekivad kõõluste ja sidemestruktuuride kinnituskohtade ülekoormus ja kõhre ülekoormusvigastused. Jalatsi valik on määrav: Põhjala ketsidega tänapäeval maratoni ei joosta, tennisejalats ei sobi krossijooksuks.
Süvalihaste treenimine. Traumade ärahoidmisega on viimastel aastatel profispordis tegeletud palju. Ülitähtsaks peetakse kehatüve stabiliseerivate lihaste, nn süvalihaste treeningut, nende roll vigastuste ennetamisel on teaduslikult tõestatud. Süvalihaseid saab treenida staatiliste harjutuste kaudu. Aastakümneid on süvalihaste osa alahinnatud, ent sportides töötab kogu keha ühes rütmis: kui mõni lüli on nõrgem, tekib lihaste düsbalanss. Sirutaja- ja painutajalihaste vahel peab valitsema tasakaal. Kui üks saab teise suhtes väga suure ülekaalu, on vigastused hõlpsad tekkima. Nii ei saa tennisemängija pühenduda ainult löökide lihvimisele, vaid ta peab tegema ka üldfüüsilist treeningut, mis seisneb nii kangi- kui ka aeroobses ja süvalihaste treeningus. Väga oluliseks peetakse just alaselja stabiliseerivaid staatilisi harjutusi.
Asenditundlikkuse parandamine. Asenditundlikkus on kesknärvisüsteemi poolt juhitud kontroll skeleti-lihase-kõõluseaparaadi liigutuste üle. Näiteks pallimängudes õpitakse õiget maandumist, see aitab vältida sidemevigastusi, nähakse vaeva jooksutehnikaga (külgsuunalised, tagasiliikumised). Asenditundlikkus on treenitav ja parandatav.
Tippsportlastele töötatakse pidevalt välja treeningukavu, mis aitavad vältida alaspetsiifilisi traumasid. Spordialade lõikes uuritakse, missuguseid vigastusi esineb kõige sagedamini, selgitatakse, mida saab teha vigastuste vältimiseks. Pallimängudes ja teistel kontaktspordialadel on muudetud ka reegleid, et vigastusi vähendada.
Allikas: spordiarst Mihkel Mardna.
Mida teha?
Asjatundjaga (perearst, spordiarst, spordile spetsialiseerunud ortopeed) tasuks nõu pidada esimeste sümptomite ilmnedes, kui märku annab kannakõõluse kangus või valulikkus jooksmisel, kangus hommikuti, mis küll lihaste soojenedes järele annab, jm.
Arst oskab anda head nõu, määrata õige ravi ning ülekoormusvigastus ei muutu krooniliseks. Kroonilist vigastust on märkimisväärselt raskem ravida. Väljaravimata ülekoormusvigastus võib tuua treeningutesse isegi aastase või koguni pikema pausi.
Kui sümptomid ei ole nädalaga taandunud või on olukord hoopis hullemaks muutunud, tuleks kindlasti arsti juurde minna.
Ravi käigus püütakse esmalt vabaneda valust, tehakse lihaspingeid vähendavat elektriravi. Seejärel koostab füsioterapeut või taastusarst harjutuskava, harjutusi tehakse korrapäraselt mitmeid kuid. Sellest on enamasti palju abi. Spordimeditsiinis on võetud suund elektriravilt funktsionaalse ravi poole, sest elektriravist efektiivsem on see, kui patsient näeb ise vaeva, tugevdades oma nõrgemaid lihasrühmi.
Seda, millal ja missugust koormust viga saanud koht talub, ütleb arst ning annab edasised juhised. Kui tarvis, aitab ta valida ortoosi või tugisidet. Vajadusel kutsub arst patsiendi tagasi, et veenduda vigastuse paranemises ja ravi edukuses.
Kõige objektiivsemad märgid on valu ja turse. Kui turse on taandunud ja vigastatud koht tavalise liikumise puhul häda ei tee, võib enamasti oma harrastuse juurde tagasi pöörduda.
Ideaaljuhul peaks vigastus täielikult paranema. Luumurdude, raskemate sideme- või kõõlusevigastuste korral võib vigastatud koht teatud määral siiski tunda anda ka hiljem.
Raviprotsess on pikk, tihti (näiteks kannakõõluse korral) on kolm kuud vähim aeg, et treeningu juurde tagasi pöörduda. Iga vigastus tuleb aga välja ravida. Mõistlik on kulutada ravile esialgu rohkem aega, liiga tõtakas spordiga alustamine pärast traumat on lisatrauma – selle ravimine võtab juba palju pikema aja.
Harrastaja esmaabikapp
Sporditegijal võiks igaks juhuks varuks olla:
* külmageel või -sprei,
* elastne side.
Trauma A ja O
Kui ägeda vigastuse käigus ei ole tekkinud verejooksu või luumurdu, tasub rakendada meetmeid, mille ingliskeelne lühend on RICE.
R (rest) – puhkus. Lõpeta tegevus, mis valu põhjustab. Treeningu katkestamine on oluline, et vähendada turset ning vältida varajaste korduvvigastuste teket. Puhkeperioodi pikkus sõltub vigastuse ulatusest.
I (ice) – jää. Jää alandab reaktiivset põletikku. Külma mõjul valu leevendub, ainevahetusprotsessid aeglustuvad, veresooned ahenevad ning turse alaneb. Külmaravi saab teha näiteks jääkoti, külmaaerosooli või keemilise külmakoti abil.
C (compression) – surve. Oluline on vigastatud piirkonna kinnisidumine, et vältida või vähendada turset. Selleks kasutatakse elastiksidet, elastseid ortoose või stabiliseerivaid vahendeid.
E – (elevation) – ülespoole tõstmine. Vigastatud jäse tuleb tõsta kõrgemale.
Kui jalale üldse toetada ei saa, tasuks minna erakorralise meditsiini osakonda või traumapunkti, kus tehakse ka röntgenipilt, sest sageli võib vigastus olla tõsisem.
Artikkel ilmus Tervis Plussi 2011. aasta augusti ajakirjas.
Kommentaarid (0)