Jalgpall

7 VÕTIT | Levadia alistas võitluslikus ja kinnises karikafinaalis minimaalselt Flora (1)

Siim Kera, 19. mai 2018, 17:52
Levadia pallur Markus Jürgenson karikaga. Foto: Martin Ahven
Eesti jalgpallikarikavõistluste finaalis alistas Tallinna Levadia Tallinna Flora 1:0! Kinnise mängu ainsa värava au jäi ukrainlasele Roman Debelkole. 1. Mis otsustas mängu saatuse?

Flora eksimus. 67. minutil tõmbasid Levadia välismaalased Muamer Svraka, Gando Biala ning Roman Debelko Flora kaitseliini auguliseks kui poolsada aastat vanad püksid. Ukrainlane Debelko sai palli karistusalasse ning tema ümber polnud ühtegi hingelist! 24aastane ründaja lahendas olukorra külmavereliselt ning lõi palli paremasse nurka.

Momente oli täna vähe, aga kui vastaste värava alla jõuti, näitasid head tööd puurilukud – Flora poolelt Mait Toom, Levadialt Sergei Lepmets. Mängu esimene ohtlik võimalus oli juba teisel minutil, kui Zakaria Beglarišvili tsenderdus leidis mõnevõrra üllatuslikult algkoosseisu kuulunud Jürgen Lorenzi (Premium liigas on tal tänavu kirjas neli mängu. Tõsi, karikasarjas mängis 90 minutit nii veerand- kui ka poolfinaalis). Lepmets jäi ette.

25. minutil oli taas aktsioonis Lorenz, seekord oma värava all. Tema valesöödu järel tekkis ohtlik olukord, mis lõppes Flora teise keskkaitsja Madis Vihmanni prohmaka ning Levadia ukrainlase Roman Debelko pealelöögiga. Toomi kord särada. Toom jäi palli ette ka 32. minutil, kui kamerunlane Gando Biala ning Nikita Andrejev omavahel ilusti kombineerisid.

2. Kas oli klassikaline finaal?
 
Jah! Kahjuks. Levadia-Flora vastasseis oli säärane nagu finaalid ikka olema kipuvad. Kinnine. Vähe võimalusi. Nii Levadia kui ka Flora mängisid väga ettevaatlikult, palju pusiti keskväljal, võimalused tekkisid pigem vastaste eksimustest, mitte enda heast ja (loomingulisest) mängust. Paistis, et karikamatš puges ka mängijate hinge, tehti üsna kummalist individuaalset praaki.

Kui mängu lõpuni jäi 15-20 minutit, hakkas Flora selg-vastu-seina-olukorras tihedamalt ründama. Võimalusi oli näiteks Markus Poomil, Rauno Allikul ja Mihkel Ainsalul, aga floralaste sihik palli väravavõrku ei viinud. Eriti pingelised olid lisaminutid, kuid Levadia pidas siiski vastu.

3. Kas atmosfäär oli karikafinaali vääriline?
 
Pigem ei. Jalgpalliliit on viimastel aastatel näinud hoolega vaeva, et klubijalgpalli pidupäeva raames mängitav Tipneri karikafinaal oleks suursündmus. Avatud on festivaliala, toimub erinevaid üritusi, mis mõeldud nii pere noorematele kui ka vanematele. Kõik ikka selleks, et rohkem huvilisi tribüünidele meelitada. Kui festivalialal käis ka täna sagimine ning staadionile jätkus pealtvaatajaid (ametlikel andmetel 2369), siis fännirühmitused oleksid võinud pidupäeva puhul priskemad olla.

Eelneval kolmel aastal on pealtvaatajate numbrid olnud 1871, 2085 ning 2441. Nii Tartu Tammeka, Sillamäe Kalev kui ka Paide Linnameeskond, kes viimastel aastatel finaalis pealinna klubide vastu pallisid ning kaotasid, meelitasid kodukandist kaasa hulga pealtvaatajaid. Mitusada inimest tuli bussidega igal aastal kilulinna omasid toetama! See pole Eesti jalgpallis kõige tavalisem vaatepilt.

Täna oli küll varasemate aastatega võrreldes rohkem neutraalseid pealtvaatajaid (mis ju ka hea), aga Levadia ja Flora fännirühmitused olid mõlemad umbes paarikümnepealised, mida ei anna mitmesajapealise Tammeka sinise merega võrreldagi. Okei, laulu hoiti üleval, lehvitati lippe, tehti pürot. Tegelikult saadi ilusti hakkama, aga massi ei olnud! Kui väljaspoolt Tallinnat tuleb mängule kolmsada inimest, annab see aimu, et tegemist pole tavalise reamänguga. Täna publik erilist tunnet ei tekitanud. 

4. Kes oli platsi parim?

Liiga palju variante ei ole. Levadial olid teravamad Gando Biala ning ainsa värava löönud Roman Debelko. Häid tõrjeid tegi Sergei Lepmets. Just viimasele annaks ka mängu parima tiitli. Jah, ta ei pidanud imet tegema, kuid oli kindel nagu puurilukk karikafinaalis olema peab. Sättis end ilusti löökidele ette ning ei lasknud Floral end üllatada. Pealegi, kui ta poleks suutnud kohtumise 2. minutil tõrjuda Jürgen Lorenzi pealelööki, oleks terve mäng hoopis teistsuguseks kujunenud. 

5. Mida peavad meeskonnad edasist silmas pidades parandama?

„Arvan, et väärisime võitu, meil oli rohkem võimalusi ja esimesel poolajal oleks võinud ka üks-kaks väravat lüüa. Lõpus oli meil õnne, aga väärisime õnne, sest mängijad on kogu hooaeg väga kõvasti töötanud.“

Levadia mängija Markus Jürgenson:

„Lõime selle värava asja pealt, millest olime nädal aega järjest rääkinud, et võib variant tekkida. Pagan igav vastus, aga me lõime ühe ja nemad ühtegi."

Flora peatreener Jürgen Henn:

„Ma arvan, et võimalusi ei olnud neil rohkem kui meil, aga nad kasutasid selle ühe augu ära teisel poolajal,“ mõtiskles rohevalgete loots. „Meil olid teisel poolajal kindlasti vähemalt sama head võimalused. Võib-olla sai määravaks selline otsustavus ja kvaliteet kastis. Nad olid ründefaasis ka suhteliselt jõulised ja agressiivsed. Levadia mängib päris head ja tugevat füüsilist mängu. Ma ei ütle, et seetõttu kaotasime, suutsime päris häid võimalusi luua, aga nemad kasutasid oma momendi hästi ära, see on suurtes mängudes tähtis. Palju neid lööke ei lasta teha.“

7. Mis saab edasi?

Kordamine on tarkuse ema. Samad tiimid kohtuvad samal staadionil nelja päeva pärast uuesti. Siis on mäng Premium liiga punktide peale, hetkel on kahe satsi vahel minimaalne vahe, Levadial 33 silma, Floral 32, millega paiknetakse meistrisarjas vastavalt teisel ja kolmandal positsioonil. Kas Flora võtab kolmapäeval revanši?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee