„Algul võtsin erikooli kui karistust, aga hiljem sain aru, et see päästis mu elu.“ (42)

„Ma ei saanud väiksena aru, kuidas saab nii olla, et ema ütleb, et armastab mind, aga ise joob ja peksab,“ räägib keerulise lapsepõlvega noor naine, kes 13aastasena varastas, suitsetas, jõi, lõikus end ja oli keskealise pedofiili seksmängukann. Aga ka nii sügavalt põhjast on võimalik välja tulla. Tema päästerõngaks sai erikooli sattumine.

Minu vastas istub noor kaunis naine. Ta on 24aastane ja tema nimi on Stella. Ta on pärit Narvast, aga kaks viimast aastat elab ja töötab Tallinnas. Kui ta räägib oma raskest, kohati võigaste detailidega lapsepõlvest, ei valgu tema suurtesse ilmekatesse silmadesse kurbuse- ega vihapisaraid. Elu on teda karastanud. Pärast seda, kui ta kümme aastat tagasi erikooli sattus, hakkas ta oma elu ise juhtima. Õiges suunas. See rada pole sile, sest kõhe minevik kergitab aeg-ajalt pead, meenutades end depressiooni ja hüpleva enesehinnanguga. Aga psühholoogiast huvituv naine teab nüüd, mis on seda põhjustanud, ning püüab möödanikuga rahu teha ja pilku kindlalt oma unistustel hoida.