Automatiseerituse ajastul pole käsitsijuhtimist tõepoolest vaja, kuid alati tuleb arvestada võimalusega, et kui automaatika läheb rikki, tuleb vaid inimjõul hakkama saada. Kui seda ei harjutata, ongi tulemus käes – katkenud või katkendlik rongiliiklus. Eesti vabariik ei saa ju lubada Euroopas olles endale luksust olla veneaegses olukorras, kui öeldi, et seal, kus lõpeb mõistus, algab raudtee. Ei kujuta ju ettegi, et õhus oleval reisilennukil ütleb automaatika üles ja lendurid ei oska käsitsijuhtimisega turvaliselt maa peale jõuda. Raudteelaste praegune nõutus, kas ja kuidas hävinud juhtimissüsteemi taastama hakata, viitab sellele, et neil pole varuplaani. Tartlased ja muugi rahvas elavad küll halvatud rongiliikluse seegi kord üle, kuid tulevikku vaadates tuleb muretseda, kas me oleme sellise töössesuhtumise juures üldse suutelised praegustest reisirongidest kaks korda kiiremini liikuma hakkavate Rail Balticu rongidega ohutult opereerima. See ei ole kiuslik norimine, sest kõne all pole mitte ainult sõitjate ohutus, vaid raudteeülesõitudel on ju tänava- ja maanteeliikluski häiritud.
Pärast põlengut jäi kahjuks mulje, et sõitjad on raudteele vaid tüliks kaelas. Infot ei jagatud ja nad jäeti Tartus suletud tunneli taha perroonile lõksu. Eesti Raudtee ja Elron veeretasid vastutust nagu kuuma kartulit küll raudteejaama, maanteeameti ja isegi turvameeste kaela. Paraku võib selline koordineerimatus tõelise õnnetuse puhul rängalt kätte maksta. Seega peaksid asjaosalised tulevikus info liikumist omavahel kooskõlastama. See pole kosmoseteadus, nagu tõestab põlengupäeval Tartu raudteejaamas inimeste teavitamise ülesande enda õlule võtnud tubli koolipoiss, kes tegi üksi ära selle, millega suurettevõtted hakkama ei saanud. Eesti Raudtee ja Elron on olnud pidevalt sunnitud manitsema rahvast, et too käituks raudteel ohutult. Nüüd peavad nad omakorda tõestama, et suudavad kriisiolukorraski tagada ohutu liikluse.
Kommentaarid