Foto: PantherMedia/Scanpix
Liigume
25. mai 2018, 11:00

Mis võtab sinu VALU?

Valu on organismi kaitsereaktsioon ja tagab meie ellujäämise – kui valu poleks, ei taipaks me ju kätt põletavalt pliidilt ära tõmmata või kõnniksime kõigest hoolimata murtud jalaluuga edasi. Valu taluvus on inimestel väga erinev ja valu tugevust saab hinnata ainult subjektiivselt, s.t inimene ise. Teatud hetkest muutub valu kurnavaks ja organismi laastavaks. Sellist valu tuleks valuvaigistitega kindlasti leevendada. Valu saab vaigistada mitmel moel – alates külma- ja kuumakottidest, lõpetades tugevate, narkootiliste valuvaigistitega.

1. Ohutuim on valu vaigistamine temperatuuri abil – eelistada tuleks alati külma. Seejuures tuleb kindlasti meeles pidada, et ei külma ega kuuma asetata vahetult nahale – sedasi võid nahka kahjustada ja pead hiljem hoopis külmumist või põletust ravima hakkama. Valu vaigistamiseks on ka mitmeid muid looduslikke meetodeid.

2. Valuvaigistid jagatakse laias laastus kaheks: narkootilised ja mittenarkootilised valuvaigistid. Narkootilise valuvaigisti määrab alati arst ja õpetab seda ka kasutama – enamasti on annus väga individuaalne. Kui arst soovitab sulle narkootilist valuvaigistit, ei tasu seda karta – sõltuvust tekitav toime õige kasutamise korral ei avaldu.

3. Mittenarkootilised valuvaigistid jagatakse samuti kaheks – mittesteroidsed põletikuvastased valuvaigistid (näiteks ibuprofeen) ja n-ö lihtsad valuvaigistid (näiteks paratsetamool). Lisaks on veel mitmesuguseid valuvaigisteid – steroidid, kroonilise valu jaoks sobivad ravimid jne. Neidki kirjutab välja arst.

4. Ravimvormid on valuvaigistitel väga erinevad – on vees lahustuvaid vorme, lastele mõeldud siirupeid või magusaid närimistablette, plaastreid jm. Põhimõtteliselt peaks iga inimene leidma endale sobiva ravimvormi.

5. Tutvu hoolikalt pakendi infolehega enne ükskõik millise ravimi kasutamist – seal on kirjas see, kuidas ravimit võtta, ravimi võtmisega kaasnevad riskid (näiteks ibuprofeen võib ärritada magu), võimalikud kõrvaltoimed jms.

6. Kõrvaltoimete juures tasub tähele panna ka esinemissagedust – sageli hirmutab kõrvaltoimete nimekiri inimese ära ja ta ei võtagi ravimit. Meedikutel on üks vahva ütlemine: sagedamini esinevaid haigusi esineb sagedamini. See kehtib ka kõrvaltoimete kohta ja tähendab seda, et kui ravimi kõrvaltoime esinemissageduseks on märgitud ühel inimesel kümnest, on üsna tõenäoline, et sul see kõrvaltoime tekib. Kui aga ühel inimesel sajast tuhandest, on kõrvaltoime avaldumine üsna ebatõenäoline.

7. Ravimit võttes tasub alati hinnata, kas ravimist saadav kasu kaalub üles sellega kaasnevad riskid. Käsimüügiravimitel esineb ohtlikke kõrvaltoimeid enamasti väga harva ja kui sind näiteks väga sageli esinev kõrvaltoime oluliselt ei häiri või häirib vähem kui valu, mille vastu sa ravimit võtad, siis tasub ravimit kindlasti võtta. Sarnaselt hindavad ravimite kasu ja kahju suhet alati ka arstid.

8. Enne arsti poole pöördumist püüa end ikka ka ise aidata: võta valuvaigistit. See, kas ja kuidas valuvaigisti aitas, annab arstile suure osa diagnoosist. Sageli tuuakse ravimi mittevõtmisel vabanduseks, et enne ravimist tuleks ikka haiguse põhjus teada saada. Samas – kui haigus või sümptom allub lihtsale ravimile, siis on tavaliselt tegu ka lihtsa ja ohutu seisundiga, mille täpseks diagnostikaks pole mõtet ei patsiendi ega arsti ressursse raisata. Kui on vaja uurida sümptomaatikat ilma valuvaigistita, siis saab ju alati valuvaigisti võtmata jätta. Kõige parem haigus on ikka see, mis ilma ravimita üle läheb – meie organism on väga nutikalt kokku pandud, ta suudab hakkama saada väga keeruliste haigustekitajatega. Me lihtsalt tunneme end mõne päeva ebamugavalt, seejärel on jälle kõik korras, nagu poleks midagi olnudki.

9. Kui valu on veel nõrk, tuleks siiski juba valuvaigistit võtta. Tugeva valu korral on valuvaigistid väiksema efektiga. Loomulikult ei pea iga väikese valu puhul kohe tableti järele haarama. Kui valu aga tugevneb ja tugevneb, siis ei tasu oodata hetke, mil see on väljakannatamatu. Tuleb arvestada, et tavaliselt hakkab valuvaigisti toimima kõige varem pool tundi pärast selle manustamist.

10. Valuvaigisti ei aita üldse, ütlevad inimesed sageli. Kui aga lähemalt uurima hakata, siis selgub, et aitab ikka küll. Tihti loodetakse, et haigus läheb üle kohe pärast ühe tableti võtmist. Paraku on nii mõnegi haiguse puhul vaja ravimit võtta pikemalt. Kui valu ravimi võtmise järel leeveneb, aga päris ära ei kao, ei tasu samuti meelt heita. Oluline on see, et valu oleks talutav.

11. Valuvaigistit tuleb võtta piisavalt suures annuses ja piisavalt sageli. Väga tihti antakse eriti lastele ravimit liiga vähe ja sisuliselt on just selline käitumine organismi mürgitamine – antakse ravimit, mis ei toimi. Samas ei tohi valuvaigisteid ka pihuga süüa – pakendi infolehel on täpselt kirjas, kui palju ja kui sageli valuvaigistit võetakse. Neid nõuandeid tuleb kindlasti ka järgida.

12. Millal arsti poole pöörduda? Enamasti on ravimi pakendi infolehel kirjas, mitu päeva võib ravimit ilma arstiga nõu pidamata võtta. Üldreegliks on viis päeva eeldusel, et ei kaasne ohtlikke sümptomeid (südame rütmihäired, hingamishäired, teadvushäired, muud hirmutavad sümptomid). Kõrget palavikku (üle 38 kraadi) võib rahulikult taluda kolm päeva – jällegi eeldusel, et ei kaasne ohtlikke sümptomeid.

13. Milline valuvaigisti valida? Kindlasti on siin heaks nõuandjaks apteeker, kes on ravimite alal üks parimaid spetsialiste. Mina soovitan tavaliselt alustada paratsetamoolist – selle ravimi õigel kasutamisel on väga vähe kõrvaltoimeid ning valu vaigistav toime on sellel üsna hea. Lisaks on paratsetamoolil mitmeid mugavaid ravimvorme. Õiges annuses on see ohutu nii rasedatele kui ka lastele. Paratsetamooli miinuseks on põletikuvastase toime puudumine – kui valu on tingitud põletikureaktsioonist (näiteks roietevahelise närvi põletik), siis valuvaigistava toimega samal ajal raviefekti ei kaasne. Põletikuvastase toimega ravimitest on aga üks patsientide lemmikuid ibuprofeen. Kuid see võib ärritada magu (eriti neil, kellel on maoga varem probleeme olnud), lisaks vedeldab see verd, mis teatud juhtudel hästi ei sobi – kui patsient juba võtab mõnda muud verd vedeldavat ravimit või kui tal esineb verejooksu oht. Väga hästi võib mõjuda ka see, kui võtta korraga kahte eri toimeainet – näiteks paratsetamooli ja ibuprofeeni. Sellisel juhul võib kehtida valem 1 + 1= 3, st kaks toimeainet potentseerivad üksteist – muudavad toime tugevamaks. Omavahel ei tohiks aga kombineerida sarnaste ravimgruppide toimeaineid, näiteks ibuprofeen, ketoprofeen, naprokseen ja diklofenakk. Ravimite kombineerimise kohta tasub alati nõu küsida apteekrilt või arstilt.

14. Ravimipakendile on alati märgitud kaks nimetust – üks on suur ja värviline, see on kaubamärk ehk nimi, mille on ravimile andnud seda tootev firma. Teine on väike, kaldkirjas ja tagasihoidlik, enamasti ladina keeles – see ongi toimeaine ja tegelikult tuleb ravimit võttes lähtuda just sellest.

15. Kuigi valu on juba ürgsetest aegadest inimkonda saatnud, oleme jõudnud punkti, kus valu on võimalik vaigistada lausa niipalju, et me võime inimest opereerida. Valuvaigistid on antibiootikumide ja vaktsiinide kõrval üks suuremaid meditsiini imesid, milleta tänapäeva inimene oma elu eriti ette ei kujuta ja miss on inimeste elukvaliteeti tohutult tõstnud. Õppigem siis seda imet õigesti kasutama!

Varesele valu!

Ei tundu midagi lihtsamat, kui valuga rohtu võtta. Millist siis ometi? Perearst Karmen Joller vastab neljale küsimusele.

-Mu pojal jäi seljavalust alles diklofenakitablette. Nüüd võtan neid enda küljevaludega – kolm korda päevas. Kas see on OK?

Nagu aru saan, on tegu arsti kirjutatud tablettidega. Sellist ravimit ei tohi mingil juhul ilma arstiga nõu pidamata võtta. Diklofenakil on kõrvaltoimeid, mis võivad olla sulle ohtlikud. Lisaks tuleb kindlaks teha, mis põhjusel on sul küljevalu. Nii et ruttu arsti juurde!

-Olen kuulnud, et lastele ei tohi kõhuvaluga anda valuvaigistit. Miks?

Kas tead ka kõhuvalu põhjust? Kõhuvalul võib olla ohtlikke põhjusi ja seetõttu on targem enne arstiga nõu pidada, ka valuvaigistite kasutamise osas. Kui tegu on gaasivaludega, siis neid leevendavad teised ravimid, mis on saadaval käsimüügis. Kui nendest pole abi, siis vahel aitab tõesti lihtsalt valuvaigisti, aga seda tuleks kasutada kindlasti ainult pärast seda, kui arst on seda lubanud. 

-Lastele on siirupina saadaval nii ibuprofeeni kui paratsetamooli. Mida valida?

Esiteks sõltub see lapse vanusest. Vastsündinule sobib kindlasti paratsetamool paremini. Üleüldse on paratsetamool lastele palaviku alandamiseks hetkel parim ravim. Ibuprofeeni võiks valida siis, kui haigusega kaasneb valu, mida paratsetamool vaigistada ei suuda. Paarkümmend aastat tagasi kasutati lastel valu vaigistamiseks ja palaviku alandamiseks enamasti aspiriini. Tänapäeval seda ei soovitata mingil juhul – alla 12aastastel lastel võib see põhjustada ohtlikke kõrvaltoimeid, näiteks astmalaadseid hooge. 

-Kas on tõsti, et mõnel inimesel toimib üks valuvaigisti teisest paremini, ühel inimesel võtab valu paremini ära aspiriin, teisel paratsetamool?

Jah. Inimeste organismid on erinevad ja suured erinevused võivad olla näiteks ensüümides, mis mõjutavad ravimite ainevahetust (ja seega ka toimet). Lisaks on valu väga subjektiivne mõiste – mis ühe jaoks on nõrk, on teise jaoks tugev valu. Ka valu tekkemehhanism võib olla väga erinev. Näiteks peavalu – mõnikord on selle põhjuseks ülepinge, vahel mõni muu haigus, mõnikord migreen. Kõikide mainitud haiguste puhul tuleb vaadata tekkemehhanismi ja sellest lähtuvalt määrata ka ravim. Üldreegel on, et valu esmakordsel esinemisel tuleb juhul, kui tavalised käsimüügiravimid ei aita, pöörduda arsti poole, kes püüab põhjuse kindlaks määrata. Kui on välistatud ohtlikud haigused, aga valu ikka püsib, tuleb leida lihtsalt endale sobiv valuvaigisti. 

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2013. aasta augustikuu ajakirjas.