Han Solo ja tema ustav kaaslane Chewbacca.Foto: Outnow.ch
Film
24. mai 2018, 16:13

ARVUSTUS | Han Solo soolofilm teeb sarmikast lindpriist ebahuvitava kuiviku (3)

Kui Eddie Murphy 1980ndate aastate lõpus püstijalakoomikuna leiba teenis, kõlas üks tema naljadest umbes nõndamoodi: „Anna pikalt nälginud mehele üks täiesti tavaline küpsis ning ta arvab, et see on midagi erilist. Sööda mehele iga päev kõige kallimaid küpsiseid ning ühel hetkel arvab ta, et need on oma maitse minetanud“. Umbes sama saab öelda ka „Tähesõdade“ kohta.

Tegelikult rääkis Murphy hoopiski seksist, aga see ei muuda asjaolu, et „Solo: Tähesõdade lugu“ on kõige ehedam näide Disney ilmselgest plaanist kinokülastajate taskud iga-aastaste filmidega tühjaks teha. Kahjuks on lood aga sellised, et ühel hetkel kuivab iga allikas kokku ning kui viimaste kinoteoste kvaliteet meile midagi ütleb, siis juhtub see pigem varem kui hiljem.

Kunagises ammuses-ammuses (ent samas siiski tulevikus asuvas) galaktikas laineid löönud lindprii Han Solo nooruspõlveseiklused algavad klišeeliselt, on seda filmi keskel ning – üllatus, üllatus – isegi lõppevad üpriski tuttavatel radadel. Han ning tema tolleaegne tüdruksõber Qi’ra üritavad põgeneda türannist [sisesta totaalselt unustatav nimi siia] käest, kes on kõik linna orvud kokku kogunud ning neid nüüd oma isikliku varaste armeena kasutab. Põgenemiskatse õnnestub siiski vaid osaliselt – Han suudab oma orjastajate käest pääseda, ent Qi’ra langeb tagasi [tõsiselt, ma ei mäleta, mis selle arvutiga loodud tulnuk-käki nimi oli] küüsi.

Nii algabki Hani seiklus, mille eesmärgiks on koduplaneedile naasta ning enda tüdruksõber vabaks päästa. Nagu juba aimata võib, saavad puudutatud kõik sündmused ja vahejuhtumid, millele originaaltriloogia käigus vihjatud on: kuidas Han Chewbaccaca tutvub, kuidas ta Millenium Falconi kapteniks saab ning, mis kõige veidram, kuskohast pärineb ta nimi. Olge hoiatatud, viimasega on seotud filmi tõenäoliselt kõige jaburam stseen ning seda teps mitte heas võtmes.

Toda pead vangutama panevat jaburust (kui mitte öelda rumalust) kohtab mujalgi. Tegelased käituvad vastutustundetult ja/või ebaloogiliselt mitte seetõttu, et see oleks nende loomuses, vaid et stsenaarium käseb nii. Kuigi linateos kestis umbes-täpselt 2 tundi ja 15 minutit ning see tundus igavikuna… ei suudetud just väga palju korda saata ega mitmete tegelaste hingeelu lähemalt tutvustada. Kõik elemendid, mis oleksid pidanud Han Solost tegema Han Solo, tunduvad seeläbi teenimatult nimitegelasele omistatud.

„Solo: Tähesõdade lugu“ suurim probleem on aga see, et tegemist on kohutavalt igava teosega. See omakorda põhineb mitmel erineval faktoril. Esiteks saame sõrmega viibutada juba eelnevalt mainitud klišeelisuse poole, aga noh, see on tolle filmiuniversumi puhul juba niivõrd klassikaliseks omaduseks saanud, et pelgalt seda süüdistada on võimatu. Teiseks näeb kogu film jõhkralt igav välja – kaameratöö on ootuspärane, värve pole üldse ning tervel linateosel oleks justkui mingi udufilter peale pandud. Ja olgem ausad, kui su filmis on juba eos vähe värve, siis tuhmistavad filtrid ei aita selle olukorra parandamisele üldse kaasa. Tagatipuks on filmi eesotsas päikeseloojangu poole ratsutavat Han Solot kehastav Alden Ehrenreich äärmiselt nüri tüüp, kellel on karismat vähem, kui kolmeks päevaks päikese kätte jäetud kartulil.

Mõned märulistseenid on pisut tempokamad, teatud tegelased ägedama disainiga, vahel saab natukene muiata ja korra surutakse isegi keskmise tugevusega vaataja pisarakanalitele, et need jõuga niiskeks muuta. Donald Glover ja Woody Harrelson on sümpaatsed ning Emilia Clarke võluv, ent siiski jääb kõige paremaks tegelaseks Soome kossumehe Joonas Suotamo poolt kehastatud Chewbacca. Talle lihtsalt peab kaasa elama ning kui teda filmis poleks… siis oleksid punktid mitme pügala võrra madalamad.

„Solo: Tähesõdade“ lugu on kõige igavam „Star Warsi“ film, mida ma oma elu jooksul näinud olen. See on ohutu katse nostalgialainel surfata. Kahjuks hakkavad lained rannale liginema ning frantsiisi hoog on nähtavalt raugemas.