Repliik
24. mai 2018, 19:01

Repliik | Esmaabi andmise oskus on elutähtis (2)

Suvesoe on toonud inimesed veekogude äärde ja kahjuks on ka esimesed uppunud juba registreeritud. On tõsiasi, et iga veekogu äärde ei saa valvesse panna ametlikku vetelpäästet. Samas on iga veeõnnetus ajakriitiline ja seetõttu tuleb loota eelkõige ennetustegevusele ning kohapealsele abile.

Kui inimese vee alla vajumist märgatakse ja kuni häirekeskusse helistatakse, on üldjuhul juba mõni minut möödunud. Häirekeskuses tegelevad kõne vastuvõtmise ja päästjate väljasaatmisega mitu spetsialisti korraga, samas kulub ikkagi vähemalt 1-2 minutit. Päästekomando peab väljasõidule reageerima minutiga, seega on päästeauto teele asudes õnnetusest möödas parimal juhul umbes viis minutit. Need viis pikka minutit on aga ülimalt kriitilised kannatanu eduka elustamise jaoks. Sündmuskohal olukorra selgitamisele ja reaalsele päästmisele kulub ehk ainult mõni minut, samas on ka sellise ideaalilähedase sündmusele reageerimisele kulunud vähemalt 10 minutit. Kui on teada, et inimene on uppunud kümme või isegi kakskümmend minutit tagasi, tuleb kindlasti elustamisega alustada. Kuid isegi viis minutit vee all võib tekitada jäädavaid ajukahjustusi, kuigi elustamine õnnestub.

Arvestades eelnevalt kokku liidetud minuteid, saab päästeoperatsioon olla edukas vaid oskusliku kohapealse tegevuse korral. Küllaltki hästi on inimesed meelde jätnud numbri 112, kuid samas on see loonud illusiooni, et vaid helistamisest piisab. Olgugi et paljud järved asuvad meil päästekomandodest kaugel ja arvestades, et kutse menetlemisest kuni päästjate kohalejõudmiseni võib kuluda 30 minutit ja rohkemgi. Kui kohapealt on kedagi vähegi pädevamat appi võtta või suudetakse ise hädasolijat ohutult päästa, siis tuleks seda kindlasti teha. Hädaabinumbrile helistamisega ei peaks tegelema need, kes suudavad adekvaatselt tegutseda. Kuid helistada tuleks esimesel võimalusel.

Tegutsemisel võib abiks olla, kui teatakse kodukandi päästekomandode asukohti. Teades päästjate tuleku suunda, on lihtsam kohalejõudmise teed juhendada ja on võimalik umbkaudselt arvestada, millal on lootust päästeauto saabumisele. Abikutsuja ootused päästjatele on alati kõrged, kuid arvestades ajafaktorit, siis sõltub kannatanu ellu jäämine ikkagi põhiliselt oskuslikust ja võimalikult kiirest tegutsemisest. Üle poole tunni vee all olnu tuuakse küll välja, kuid reaalsuses järgneb sellele sügav lein.

Kodukandis Urvastest Kanepi poole sõites jääb teele sild, kus iga kord tekib tühi tunne, kui meenub aastaid tagasi juhtunud õnnetus. Antslas päästjana töötades saime kevadel suurvee ajal väljakutse viieaastase lapsega juhtunud õnnetusele. Juba teel olles täpsustasime asjaolusid ja saime teada, et tõenäoliselt on laps kukkunud murdunud jääservaga kiiresti voolavasse jõkke, kus vesi ulatunuks täiskasvanule rinnuni. Kuna komandost oli sündmuskohani 18 kilomeetrit, mõistsime olukorda juba autosse istudes, meil kõigil oli sõites ja tegevusplaani mõeldes tühi tunne. Mõistsime, et perel on ootused ja lootus. Kohapeal lasin politseil igaks juhuks lumel jälgi vaadata, kas on olemas mingigi võimalus, et laps on hoopis metsas ja lihtsalt kadunud. Tuukrid leidsid surnukeha, mis jäi õnnetuskohast 100 meetrit allavoolu, järgmisel päeval.

Uppuja abistamisel on oluline tagada enda ohutus. Abistajale kõige ohutum on, kui ta aitab uppujat kas paadist või kaldalt pika ritva või lati abil. Juhul kui nimetatud variandid ei ole võimalikud ning tuleb ikkagi vette minna, tuleks kaasa võtta käepärastest asjadest mingi ese, mis püsib vee pinnal. Lähenege uppujale tagantpoolt, hoidudes tema haardest. Haarake tal kaenla alt ja ujuge külg ees. Juhul kui abistamisel satute uppuja haardesse, sukelduge, et vabaneda tema haardest. Oluline on tagada ohutus ja mitte mõtlematult riskida.

Õnnetustest hoidumiseks on oluline teavitus- ja ennetustegevus. Riik peab häirekeskuse-, päästeameti-, kiirabi- ja politseiteenusega pakkuma elanikele lisaks abile ka turvatunnet, kuid see ei saa eales asendada inimeste omavastutust. Ebaõige on lasta neil uskuda, et 112 aitab alati. Autojuhilubade saamiseks peab juht läbima esmaabikoolituse, kuid kõik ei ole autojuhid. Riik peaks rahastama meediakampaaniaid, mis annaksid inimestele teadmised lihtsamate õnnetusolukordade lahendamiseks ja tekitaksid nendes huvi ka põhjalikumate teadmiste omandamiseks. Inimene peab oskama ja julgema ennast ja sõpra päästa. Tihti on ka mitte päris õige tegutsemine parem kui tegevusetus.