Kiievi hotellide hinnad on Meistrite liiga finaali ajal pöörased. (Reuters/Scanpix)

Keegi on isegi nii nutikas, et küsib narivoodi koha eest 14 000 eurot. Nii pöörast ülehinnastamist ei mäleta ükski jalgpallifänn. Vähemalt mitte pärast 2012. aastat, mil oli EM, mis toimus, ahjaa, Ukrainas.

Ukrainlased ise põhjendavad seda kõike riigi ajalooliselt keerulise olukorraga. Kuna majandus on nii pidevalt kokku kukkunud, siis üritavad kõik kohe ja palju raha teha. Hotellide hinnad on pöörased, AirBnB kaudu saab heal juhul leida tuba korterist ja 100 euro eest. Ent ka need on viimaste päevade ilmutused.

Sellist jama pole Meistrite liiga finaaliga varem olnud. Ka mullu, kui finaali võõrustas Tallinna suurune Cardiff, tõusid sealsed hinnad kordades. Kui broneerisid toa kaks kuud ette, siis võis hind olla 50 eurot öö, aga kui lähenes mängupäev, siis teatati korraga, et kuna nõudlus on nii suur, siis ikka oleks õige hind 300 eurot.

Aga Kiiev peaks olema ju Euroopa kümne suurima linna seas, kus on hotelle ja kõike, aga ikkagi on olukord hullem. Õnneks on ukrainlased ise tõeliselt külalislahke rahvas. Ka 2012. aasta EMi aegu tekkisid kommuunid, kus pakuti tasuta öömaja. Toona sai narivoodi koha 10 inimesega samas toas 90 euro eest ja juba toona oli inimestel piinlik. Nii leidsin ka mina kolmeks päevaks, mis jäi kahe mängu vahele, Donetski lähistel Konstantinovkas öömaja. Võõrustaja polnud küll ukrainlane, vaid süsimust härrasmees James Ugandast, kes oli tulnud Harkovisse ülikooli, leidnud naise ja jäänud Ukrainasse.

Kogu toonane seiklus oli meeletu, sest Jamesi naine läks samal päeval Krimmi puhkama ja järgnenud mürglid Jamesi ja tema mitmete sõbrannade vahel võtsid üsna tugevalt unerahu. Näiteks käisin ma bowlingut mängimas Jamesi, tema armukese, armukese õe ja armukese mehega. Kuna kõik teised jõid konjakit ja mina ainult õlut, siis ühel hetkel jäin ma ainsaks, kes mängis. Teised mörisesid laua taga.

Ahjaa, see jäi mainimata, et Jamesi armukese mees oli kohalik militsionäär. Ta tuli ka bowlingusaali püstol vööl. Ja korraga kuulen lauast lauset: „Tead, James, ma tean, et sa magad mu naisega.“

Mul oli parasjagu bowlingukuul käes ja mõtlesin, et mida nüüd teha? Ja James ütles, et ära muretse, ma olen impotent. Purupurjus militsionäär, püstol vööl, kelle naine talle Jamesiga sarvi tegi, hakkas seepeale vabandama ja soovitama enda tuttavat arsti, kes selliste probleemidega tegeleb.

Ühesõnaga olukord oli pöörane. Täpselt samasugune öömaja otsimine käib praegu ka Kiievis. Hotellid on hullumeelselt kallid ja siis pead otsima häid inimesi, kes pakuvad enda juurde öömaja. Ehkki kingitud hobuse suhu ei vaadatavat, siis tekib ka sellega päris kummalisi intsidente.

Esimene öömaja pakkuja oli härrasmees, kes ütles, et tal on üks tuba ja üks voodi, aga see-eest väga suur voodi. Sealt saaks hea loo, mõtlesin, aga siis kohe ka loobusin, kuna pole päris minu teetass.

Seejärel leidsin ühe toreda neiu, kes teatas, et ma saan magada põrandal, kuna voodi on hõivanud kaks Rumeenia härrat. Õnneks kukkusid härrad mingil põhjusel konkurentsist ja sain voodi endale.

Samas polnud ka see olukord pilvitu, sest tundmatule külalisele peab tegema taustauuringut. Selleks lisas neiu mind facebookis sõbraks, kuid ma olin just teinud sinna iroonilise postituse seoses Eurovisiooniga. Selle peale kirjutas võõrustajanna öösel kell 3, et kas ma tõesti olen selline inimene, kelle arvates ei tohiks paks naisterahvas lauluvõistlust võita. Järgnes pikk selgitus, et mis on iroonia ja kuidas mul on tegelikult täiesti ükskõik, et kes selle võistluse võitis. Õnneks ta rahunes.

Kui ma Ukrainasse jõudsin, siis selgus kohe järgmine probleem – võõrustajanna ema olla äsja haiglast saabunud ja seetõttu ei taha ta enda vanemaid minu olemasoluga väga segada. Mistõttu võiks ma tema juurde saabuda 10-11 vahel õhtul. Ja siis ka kohe hommikul vara ära minna.

Ühesõnaga nii me siin Ukrainas oleme. Väsinud, higised ja täpselt ei tea, kus öö üle elada. Kogu olukorra peale on isegi UEFA reageerinud, kuna päris normaalne see olukord pole ja ilmselt antakse järgmisi finaale ikka vastavalt olemasolevale infrastruktuurile, kus ei küsita suvalise öömaja eest neljakohalist numbrit. Või vähemalt võiks niimoodi loota.

Jaga artiklit

8 kommentaari

U
Ukraina  /   00:10, 26. mai 2018
on täiesti läbi imbunud korruptsioonist, aga meie tolad ikka aru ei saa.
U
Ukraina on küll viimane riik, kellega sidemeid arendada  /   16:10, 25. mai 2018
Meil pole midagi ühist.
Ennem juba Hiina.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis