Vastus on lihtne. Mõni inimene lihtsalt on loodud selliseks, enesekeskseks. Ega ta sellepärast veel paha ole. Tal on ilmselt tunne, et vaid oma tegude ja saavutuste kaudu on tal tähtsust. Kõik algab kasvatusest, nagu minu vanatädi armastab öelda. Tema arvates kasvavad isekad neist, kes pole lapse- ja noorukieas kogenud piisavalt armastust ja tähelepanu. Neid õnnetuid pole kannustatud ellu viima oma unistusi, vaid sunnitud täitma teiste ootusi. Kui pisut järele mõelda, siis on selles tõepoolest tõetera sees.
Minu arvates on mõnel kompleks, et teda pole piisavalt märgatud. See ongi viinud mõne vennikese käitumismustrini: teen nagu tahan ja millal tahan või “kõik mulle ja kohe!” suhtumiseni. Nad on pidevalt võistluse ja kadeduse lainel, mis on kõike muud kui empaatia oma naabri vastu.
„Kas sellise jama vastu vanemas eas enam ka rohtu leiab,” uurisin. „Ikka leiab. Kõigepealt võiks õppida armastama iseennast, see tõstab enesehinnangut,” tõdes elutark proua. „Inimene, kel on piisavalt kõrge enesehinnang, on Inimene ja sellise tüübiga on kõigil lihtne külg külje kõrval elada.”