Kas see uks?
Meistrite liiga
25. mai 2018, 20:17

ÕHTULEHT KIIEVIS | Ka öömajas tuleb sõda jutuks

Ukraina odavusmajutajad on igati toredad inimesed ja sa saad nende eluloo teada kõigest 15 minutiga.

Kiievis on paneelmajad hiigelsuured. Kui sulle öeldakse, et tule selle maja juurde ja otsi kindlat trepikoda, siis võid arvestada, et sa otsid seda tükk aega, kuna uksi on lihtsalt nii palju.

Maria oli üks nendest, kes pakkus üüratute hotellihindade tõttu enda kodu. Või siis õigemini tuba. Maria on veidi üle 20-aastane kena neiu, kes töötavat raamatupidajana. Aga et tema juures öömaja saada, siis selleks peab taaskord üle elama ukrainlaste külalislahkuse.

Sind tõmmatakse kohe lahtitõmmatud diivani peale istuma ja hakatakse küsima, et kuidas läheb ja kuskohast pärit oled.

„Eestis? Jaa, teil on see naispresident? Grybuskaite!“ ütleb Maria isa, kes slaavi mehele omaselt ei kanna särki.

„Ei-ei, see on Leedu,“ parandan.

„Jah, Eesti, see on ilus vanalinn ja Riia!“ vastab kittelkleiti riietunud vanaema.

„Ei-ei, see on ikka Läti,“ parandan.

Maria tõstab samal ajal enda tuba tühjaks, sest täpselt sinna ma majutatud saan. Korter on kahetoaline, kus niigi elavad Maria vanemad ja vanaema ühes toas. Neiu teeb vabaks enda toa. Ja läheb ise kuhugi linna magama.

Maria perekond on Donetskist pärit. „Põgenesime sõja eest,“ lausub ema, kes räägib mingil määral inglise keelt. Muidu käib vestlus venekeeles, mis siinkirjutaja küündimatust arvestades on väga krobeline.

„Seal oli nii palju inimesi, kes igatsevad endiselt nõukogude liitu. Et Venemaal on bensiin odavam ja hinnad muidu ka paremad, aga siis nad tulid, relvadega,“ pahandab pereema. „Ma ei saa siiani aru neist inimestest, kes seda tervitasid.“

Kiievisse tulles pere kohe tööd ei leidnud. Pereisa oli aastaid matemaatikaõpetaja, ema õpetas vene keelt. Nüüd on isa pensionil, aga ema teenib palgaraha veterinaariakliinikus. „Ma tegelen seal iga päev kiisude ja kutsudega,“ ütleb ta ja naerab.

Tuba käes, näitab Maria mulle lähedalasuvat parimat boršikohta. Kui koos välja läheme, istub maja ees pingil hallipäine kepiga vanaproua. „Mulle need tädid üldse ei meeldi,“ tunnistab ta hiljem. „Nagunii hakkavad nad kohe rääkima, et mis mees see nüüd minu juures on.“