GALERII JA VIDEO | Iron Maiden tõi Saku halli sõjalennuki (16)
Üle 18 aasta taas Eestisse jõudnud ansambel tõi ennast vaatama-kuulama täismaja. Põrand oli triiki täis juba soojendaja Killswitch Engage'i etteaste ajal. Harva juhtub ka, et rahvas juba külalisesinejale nii hoogsalt kaasa elab, et käed on õhus kuni saali keskele välja.
Iron Maideni tuuri „The Legacy of the Beast“ avakontsert läks käima külgekraanidelt näidatud kaadritega II maailmasõja aegsetest sõjalennukitest, taustaks kõlamas tollase peaministri Winston Churchilli kuulus sütituskõne briti rahvale. Ning siis langes valgusvihk Spitfire'i lennukile, mis hõljus otse bändi kohal, propeller ringi käimas. Lauljal Bruce Dickinsonil oli aga peas nahkne lendurimüts, nagu olekski ta otse lennukilt maha astunud.
Nii lavakujundus kui ka muu sõu ületasid ilmselt paljude kontserdiliste ootused. Ülienergiline Dickinson pidas näiteks mõõgavõitlust karkudel kõndiva koljatiga, kel pea asemel kolju. Akrobaat oli kehastunud Eddieks - tegelaseks Iron Maideni 1983. aasta singli „The Trooper“ kaanelt.
Sõjatandrist muutus lava katedraaliks, mil uhked sambad ja vitraažaknad ning laes lühtrid. See sümboliseeris üleminekut sõjateemalt religiooniteemani. Nagu kinnitas bändi solist Dickinson: „Need asjad on tihti üks ja seesama.“
Ei puudunud ka LED-tuledega valgustatud suur rist, leegikahurid ning ilutulestik lae all. Ilusa žestina lehvitas Dickinson püünel Eesti lippu.
Kirsi vajutasid tordile laest alla lastud täispuhutavad hiidskulptuurid: esmalt kotkatiibadega ingel (parasjagu kõlas lugu „Flight of Icarus“, mille refrään algab fraasiga „Fly on your way, like an eagle“) ning seejärel sarvede ja kihvadega koletu deemon, mis täitis ära kogu lavatausta. Kui kujud alla lasti, varisesid need efektselt kokku.
Ootustele jäi pisut alla kontserdi heli. Esimeste lugude ajal oli võimsa häälega Dickinsoni vähe kuulda, sest pillid summutasid laulja ponnistused pea täielikult. Asi läks küll paremaks, kuid kokkuvõttes tundus, et heli oli lihtsalt pisut liiga valjuks keeratud.
Ka solist ise tunnistas, et tuuri esimene õhtu on tehniliselt alati raske, kuid bänd tänas eestlasi sooja vastuvõtu eest. „Näeme veel!“ lubas Dickinson.
deep purple, nazarethi, rainbow, uriah heepi, black sabbathi, ac/dc või isegi metallica lugudest on paljud meeldejääva meloodiaga, isegi sõnu võib mõttes kordama jääda ja kaas laulda.
neil esimestel on aga ühtlane müra ja lõputu kitarrivägistamine ja muud ei midagi. mitte midagi meeldejäävat või kaasalaulmisele kutsuvat.
oleks siis mõnusalt sünge nagu king crimson või zepp.
kogu selle esimese selskonna muusika võtab ilusti kokku paroodiafilm 'This is Spinal tap'..:D