Tennis

1968. aasta Prantsusmaa lahtiste tennisemeistrivõistluste naisüksikmängu võitja Nancy Richy meenutab rahutuste aegset turniiri.

„Telefonid ei töötanud ja tänavatel kõrgusid prügimäed. See oli nagu keskaeg.“ (1)

LISA KOMMENTAAR

Kaie4. juuni 2018, 15:52
Üks külalisüliõpilane elas tookord meie juures Tartus Kase tänaval, kui tuli telegramm Pariisist, küsimusega: Mida teha?
Siit helistati kiirkorras vastu:, et hakake vastu!
Sõitsime Pariisi, autoga. Prantslane piinas mind elektrikarjusega, mis oli mõeldud koertele, sõnakuulelikuse treenimiseks. Kästi võtta kivi ja visata politseinike suunas, kui ma keeldusin, sain löögi karjuselt, väga valus oli. Lõpuks olin mina kõige ees ja teised lasid jalga, politsei viis mu jaoskonda. Andsin üle paberilipaka, kus oli esitatud nõudmine. Kõik naersid. Mind lasti tänavale, kus roomasin neljakäpukil, selle pildil oleva ajalehega pükstes, mehe juurde ja mees arreteeriti.
Mina mäletan, et probleem oli hoopis selles, et lammutati pildil olevaid hooneid, mis olid juba sellises seisukorras, et kivid langesid tänaval kaela, ka mulle. Kinnisvara omanikud ja urgastes pesitsenud üliõpilased olid majade lammutamise vastu ja protestisid sedamoodi. Ma olin tookord aasta ühe kuune, aga unes meenub ikka see traumeeriv sündmus vahetevahel.