1968. aasta Prantsusmaa lahtiste tennisemeistrivõistluste naisüksikmängu võitja Nancy Richy meenutab rahutuste aegset turniiri.
„Telefonid ei töötanud ja tänavatel kõrgusid prügimäed. See oli nagu keskaeg.“ (1)
1968, muide, on tenniseajaloos märgiline aasta, sest just siis lubati profid esimest korda Suure Slämmi turniiridele amatööridega madistama ja algas niinimetatud Open era (eesti keeli „avatud ajastu“). Esimesed auhinnarahad jagati just tolle aasta Prantsusmaa lahtistel. Seega pidanuks Richey triumfi eest kasseerima 5000 Prantsuse franki ehk 484 eurot (inflatsiooni arvestades võrdub see tänapäeval umbes 8026 euroga), kuid ei teeninud punast krossigi.
Põhjus? Ta oli endiselt amatöör, nagu enamik tema konkurente, mistõttu ei lubanud USA tenniseliit krõbisevat vastu võtta. Selle asemel sai ta alaliidult 12,6 eurot päevaraha. Aga praegu 75aastane daam pole seetõttu kibestunud, vaid meenutab heldimusega, kuidas amatööristaatus ja turniiri ajal Pariisis toimunud rahutused aitasid ta ihaldatud karikani.
„Kui koonerdasid, sai tolle päevarahaga hakkama. Kõhu sai täis ja mingi kehvemat sorti hotellitoa kah,“ räägib Richey, kes on esimene ja tõenäoliselt viimane amatöörist Prantsusmaa lahtiste naisüksikmängu võitja Open era'l.
Bensiini pole, kolige lähemale
Mai 1968 oli Pariisis ärev aeg. Suuremat sõnavabadust nõudnud tudengid võitlesid politseiga, korraldasid meeleavaldusi, süütasid autosid, rüüstasid kauplusi ja kohvikuid ning tagatipuks vallutasid Sorbonne’i ülikooli. Tenniseturniir toimus ümbritsevast mäsust hoolimata, kuid ei jäänud rahutustest mõjutamata.
Esiteks ei õnnestunud mitmetel sportlastel üldse Pariisi jõudagi, mistõttu pääsesid nende vastased otse teise ringi. Osa jõudnutest pidid reisima leidlikult. Näiteks Richey vend Cliff lendas Luksemburgi, kust sõitis koos paari konkurendiga taksoga Pariisi. See on umbes 370kilomeetrine ots.
„Korraldajad palusid meil turniiri edenedes väljakutele aina lähemale kolida, sest sportlaseid sõidutanud autode bensiinivarud olid otsakorral. Vahetasin kolm korda hotelli,“ pajatab Richey.
„Olukord läks iga päevaga hullemaks. Telefonid ei töötanud ja tänavatel kõrgusid prügimäed. See oli nagu keskaeg. Isa oli mu treener, kuid ma ei saanud temaga turniiri vältel kordagi rääkida. See oli mu elu kõige veidram võistlus.“
Paradoksaalsel kombel mängisid rahutused lõppeks Richey kasuks. Nimelt ei pääsenud vend Cliff seetõttu Pariisist minema ning kehastus õe treeneriks. „Ta oli ses ametis sama hea kui isa. Julgen öelda, et vend oli turniirivõidu võti ja pool karikast kuulub talle,“ lausub Richey tänulikult.
Kuigi amatööristaatus tuli talle enda sõnul toona kasuks (“profid aina rändasid ega saanud korralikult treenida, mistõttu olin neist paremas füüsilises vormis“), ei jäänud ta igaveseks pelgalt asjaarmastajaks. Vastupidi. Richey teened selles, et naised ja mehed teenivad praegu võrdselt auhinnaraha, on (väga) suured.
Ta oli üks üheksast naisest (tuntud kui „Original 9“), kes aastal 1970 seadis oma karjääri õigluse nimel ohtu. Nad astusid USA tenniseliidule vastu ning asutasid koostöös ajakirja World Tennis väljandja Gladys Heldmani ja tubakafirma Virginia Slimsiga kaheksast profiturniirist koosnenud tuuri. USA alaliit ähvardas neid Suurtelt Slämmidelt eemaldamisega, kuid naised leidsid, et nende praegune olukord pole parem. Naiste ja meeste auhinnarahade vahed olid mitmekordsed.
Tollest ettevõtmisest kasvas kolm aastat hiljem naiste tennise katusorganisatsioon WTA. Muide, 1973 oli ka see aasta, mil auhinnarahad USA lahtistel võrdsustusid. Selle taustal tundub kummastav, et Wimbledoni Suur Slämm liitus sooneutraalse poliitikaga viimasena, alles aastal 2007.
Kui Richey jäi omal ajal ilma 8000 eurost, siis käimasoleva Prantsusmaa lahtiste üksikmängude võitjad pistavad taskusse 2,2 miljonit eurot. Kolossaalne vahe! Ometi ütleb ameeriklanna, et ei vahetaks toda ajaloolist rolli mingil juhul rahapatakate vastu.
Siit helistati kiirkorras vastu:, et hakake vastu!
Sõitsime Pariisi, autoga. Prantslane piinas mind elektrikarjusega, mis oli mõeldud koertele, sõnakuulelikuse treenimiseks. Kästi võtta kivi ja visata politseinike suunas, kui ma keeldusin, sain löögi karjuselt, väga valus oli. Lõpuks olin mina kõige ees ja teised lasid jalga, politsei viis mu jaoskonda. Andsin üle paberilipaka, kus oli esitatud nõudmine. Kõik naersid. Mind lasti tänavale, kus roomasin neljakäpukil, selle pildil oleva ajalehega pükstes, mehe juurde ja mees arreteeriti.
Mina mäletan, et probleem oli hoopis selles, et lammutati pildil olevaid hooneid, mis olid juba sellises seisukorras, et kivid langesid tänaval kaela, ka mulle. Kinnisvara omanikud ja urgastes pesitsenud üliõpilased olid majade lammutamise vastu ja protestisid sedamoodi. Ma olin tookord aasta ühe kuune, aga unes meenub ikka see traumeeriv sündmus vahetevahel.