Eesti võrkpallikoondis täitis eilse 3:0 võiduga Slovakkia üle suve esimese eesmärgi – jõuda Euroopa Kuldliigas nelja parema sekka. Euroopa liiga finaalturniirile oleme varemgi jõudnud, kuid kus me tegelikult Vana Maailma hierarhias paikneme?
Esmakordselt proovis Eesti Euroopa liigas kätt kolm aastat tagasi. Ja algus oli võimas. Alagrupis saadi kümnest mängust kümme võitu – vastasteks Makedoonia, Austria, Taani, Iisrael ja teise koosseisuga Poola, kelle esindussats mängis Maailmaliigas. Ainsana läks viit geimi vaja Austria vastu.
“Final Four on tõsisem proovikivi. Saab selgeks, mis puust meie meeskond on,” sõnas Ardo Kreek toona Poolas peetud finaalturniiri eel, kuhu Eesti sõitis võitmatuna. Walbrzychis pandi meid aga kärmelt paika. 0:3 kaotused Makedoonialt ning võõrustajatelt tähendasid, et Euroopa liiga debüütaastal tuli meil piirduda neljanda kohaga. „Tuleb välja, et pole me nii kõvad mehed midagi kui vahepeal tundus,“ võttis Kreek heaks õppetunniks olnud turniiri kokku.
See, et meiemehed- (ka naistel on juhtunud) settidega 2:0 ja jooksvas, setis 24-15 eduseisus on, ei tähenda veel võitu. Siis eduseisus antakse, neile endilegi hoomamata veidi järele ja varsti leitakse ennast kaotanuna, ja meedia ees vabandusi otsimas.
See ei puuduta ainult meie jalgpalli, sest nemad mängivad kõik mängud nagu suurest eduseisust tulnud ja siis mängimise täiest unustanud, mida nad muidugi pole ka kunagi osanud.
Meile on jäänud mulje, et nad on värvipimedad, et nii sageli omasid ära ei tunne ja söödavad vastasele. Või kui vastane läheneb arvatakse vist omaks ja antakse peaaegu vabatahtlikult vastasele ja kui pall on läinud vastasele viskuvad maha ja haaravad mingis kehaosast kinni ja tehakse valugrimasse, nagu ikka teatrites.