ARVUSTUS | „Jurassic World: langenud kuningriik“ ei suuda vaatajat mitte millegagi üllatada (3)

Kui kogu seeria täiesti pulkadeks lahti võtta, võime väita, et peale esimese osa (1993. aastal ilmunud „Jurassic Park“) on seeria üllitised üpriski tähtsusetud. Kõnealusele filmile eelnenud episoodi (2015. aastal kinodesse jõudnud „Jurassic World“) eksistentsi võib äärmisel juhul välja vabandada asjaoluga, et tegemist oli katsetusega vana sari uute vaatajateni tuua ning selles ka õnnestuti.

Muideks, esimest „Jurassic Worldi“ materdatakse vahel ehk isegi liialt – paljudele jäävad ette stseenid, kus Chris Pratti tegelaskuju Owen väikesed saurused kuulekaks on muutnud. Seda kõike filmis, kus dinosaurused geenitehnoloogia abil uuesti ellu äratati! Küll aga saab õigustatult puid alla visata kaadrile, kus Bryce Dallas Howardi poolt kehastatav Claire kontsakingades T-Rexi eest ära jookseb. No kurat, kuskilt jookseb piir!

Aga tuleme tagasi „Langenud kuningriigi“ juurde. Eelmises filmis lagunes uus looduspark täielikult ning saurused võtsid Isla Nublari saare valitsemise enda küüniste vahele. Nüüd on aga üksiku saare suur vulkaan pulbitsema hakanud ning ähvardab igal hetkel terve ookeani keskel hulpiva maalahmaka lõõmava laamaga üle ujutada ja sellega kogu dinosauruste kamba uuesti väljasuremise ukseavast sisse lükata. Owen ja Claire naasevad saarele, et võimalikult palju eelajaloolisi loomakesi surma lõugade vahelt välja tõmmata.

Seesama narratiiv on aluseks niivõrd paljudele klassikalistele looelementidele, mida oleme harjunud „Jurassic Parki“ filmides nägema. Seetõttu on valdav enamus filmist äärmiselt etteaimatav, eemaldades pea igast stseenist tolle pisemagi pingekillukese, mis sinna ära oleks võinud eksida. Eriti kiirelt lahkub pinge momentidel, mil šabloonistunud peategelased surmasuus olles nalja viskavad. Kaasa ei aita ka fakt, et pool Chris Pratti ekraaniajast koosneb sellest, kuidas ta pisut kükakilasendis aeglaselt ühest kohast teise hiilib. Üleüldse annab lõbusama märuli ootamine tunda, sest 2-tunnise filmi esimesed 30 minutit venivad nagu tigu palaval suvepäeval.

Kõige halenaljakam on hetk, mil Ted Levine esimest korda kaamerasilma ette satub. Juba esimesest hetkest on selge, mis sorti tegelasega on tegemist ning mis on tema motiivid. Siinkohal solvatakse juba vaataja intelligentsi, sest see, kes koheselt ei hooma, et tegu on kõige ilmselgema kurjamiga filminduse ajaloos, peaks alates filmikunsti leiutamise hetkest kuskil kivi all elanud olema.

Aga noh. Saurused on ägedad ja paar korda saan naeru pugistada. Ning T-Rex teeb seda klassikalist poosi, kus ta end sirutab ja valju möirge kuuldavale laseb. Lisaks sööb ta inimesi.