Raha ei teegi õnnelikuks! Kolm vutistaari, kes on depressiooniga maadelnud (4)

Inimesed on õelad. Vutimehel on vaja teha üks viga ja suure tõenäosusega ilmub sotsiaalmeediasse vähemalt üks nupust nikastanu, kes soovib eksinud jalgpallurile mõnda õudset haigust või veel hullemat. Lisaks avalikkuse survele tekitab vutimeestes stressi ka teadmatus – klubid vahetuvad, treenerid samuti, lepingud lõppevad –, pidev olelusvõitlus ning üldine arvamus, et jalgpallurid peavad olema õnnelikud, sest elavad perfektset elu! Valisime välja mõned staarid, kes on vaimse tervisega kimpus olnud.

Buffoni aitas mustast august maal

Põlvkonna legendaarseim puurivaht, 40aastane itaallane Gianluigi Buffon maadles depressiooniga umbes viisteist aastat tagasi.

„See on päris suur asi, kui sa 24-25aastaselt mõistad, et elu mõte ei ole ainult treenimine, mängimine ja võitmine,“ on ta öelnud. „Need on olulised asjad, mida tuleb meeles pidada, aga kõige selle keskel tuleb ka endale ja muule pühenduda.“  

2005. aastal tabas teda enne kohtumist Regginaga paanikahoog. Keegi ei märganud ning Buffon ei ole end varem ega hiljem kunagi nii üksi tundnud. Ajapikku hakkas väravavaht oma muret sõpradega jagama ning psühholoogi külastama.

Mis mehe depressiooni põhjustas? Ta ise on maininud kaht erinevat avastust. Esiteks, raha ja kuulsus ei tee automaatselt õnnelikuks. Teiseks, tiitlite võitmine ei paku nii suurt emotsiooni kui arvata võis – teekond karikani on oluliselt vingem.

Buffoni elus sai märgilise tähtsuse üks hommik, mil ta külastas Torinos kunstigaleriid ning armus Marc Chagalli maali „La Passeggiata“.

„Mõistsin, et väiksed asjad võivad mind aidata ning suudan taas elurõõmu leida,“ sõnas ta. „Läksin järgmine päev uuesti seda maali vaatama. Kannatust on vaja.“

Iniesta lõi rivist välja sõbra surm

Poolkaitsjast pallivõlur Andres Iniesta (34) võitis 2009. aastal Barcelonaga Meistrite liiga ning tuli aasta hiljem Hispaaniaga maailmameistriks. Kõlab kui unistuste ajavahemik. Kuid ei. Iniesta oli rahutu. Ta ei kasuta sõna depressioon või haigus. Lihtsalt rahutus.

„Tundus, et kõik on valesti,“ tõdes mees.

Iniesta viis vabalangemisse – nii on ta seda ise kutsunud – hea sõbra ning Espanyoli kapteni Dani Jarque äkiline surm 2009. aasta augustis.

Ta pöördus salaja spetsialistide poole. Ta oli viimase vindi peal, haavatav, millegi hirmuäratava küüsis. Aga keegi ei teadnud. Oma raamatus kirjutas ta, et mõistab, kui inimesed teevad hullusehoos midagi sõgedat.

„Tahan öelda, et heast halvani on väga lühike tee,“ sõnas mees, miks ta oma raskustest jutustas. „Inimesed näevad jalgpallureid teistsugustena, nagu me oleks puutumatud, nagu meiega ei juhtuks kunagi midagi. Aga me oleme ka inimesed. Ma ei taha, et keegi mind haletseks, vaid mõistaks, et minu elu, tunded ja raskused on sarnased nagu teistel.“

Inglise koondise väravavaht plaanis enesetappu

Chris Kirkland pole küll nii tuntud nimi, kui Buffon või Iniesta, aga Liverpooliga Meistrite liiga võitjaks tulnud puurivaht pole papist poiss. 37aastane kollkipper vajus probleemidesse pärast seda, kui ta Wiganist Sheffield Wednesday’sse kolis.

„Ma ütlesin oma naisele Leeonale, et ma ei suuda ära oodata, mil saan magama ja pea puhtaks, kuid samas ei tahtnud hommikul üles ärgata, sest siis algas kõik uuesti.“

Eriti sügavas augus oli mees 2016. aasta juunis Bury’ga liitudes. Klubi eest ta ei mänginudki – augustis tuli teade, et ta lõpetab karjääri. Veidi varem oli ta Portugalis treeninglaagris valmis enesetappu tegema.

„Me peatusime villas ja ma olin kõige kõrgemal korrusel ning lihtsalt murdusin,“ meenutas ta. „Helistasin klubiomanikule ja ütlesin, et ma enam ei suuda, vajan abi ja tahan koju. Olin katusel ja mõtlesin… See on veider, sa mõtled sellest (enesetapust), aga samas ei mõtle ka. Ma mõtlesin alla hüpata.“

Õnneks ta siiski oma elu ei võtnud. Inglismaa koondist korra esindanud mees läks tagasi Inglismaale, võttis veidi mõtteaega ning teatas paar nädalat hiljem, et on aeg kindad varna riputada.

„Praegu on mul sellest kerge rääkida, sest suutsin raskest olukorrast välja tulla,“ ütles mees, kel kirjas 189 mängu Inglismaa kõrgliigas. „Ma tahan, et teised inimesed ja mängijad teaksid, et sellest peab lihtsalt rääkima. Kuniks ma vait olin, ei leidnud ma väljapääsu. Mul oli hirm. Aga rääkimine aitab nii ennast kui ka perekonda.“