Marcus Forsel – Eesti ujumise tulevikulootus, keda peibutab ka Soome koondis (1)

Tunamullu ujus Marcus neli Soome 13aastaste rekordit ja mullu kolm 14aastaste rekordit. Möödunud detsembris püstitas ta 100 m kompleksis Eesti poiste tipptulemuse, alistades meie praegusele parimale meesujujale Kregor Zirgile kuulunud tippmargi peaaegu sekundiga.

Eelmisel aastal võitis Marcus Soome lühi- ja pika raja meistrivõistlustel omaealiste hulgas kokku koguni 13 kuldmedalit, Eestis noppis ta lühikeses vannis kolm noorte kulda.

Tingimused on palju paremad kui Eestis

Marcuse perekonnanimi viitab üsna selgelt, et sugupuus on mitme eri rahvuse verd. Tema isa Rene jutust selgub, et lootustandva sportlase vanavanemad on Siberi juurtega.

„Minu suguvõsa on Krasnojarskist ja mu abikaasa oma Novosibirskist – nii et Marcusel on Siberi karu sees,“ muheleb papa Rene, kelle naise Margarita isa on pärit Moldovast. „Räägitakse, et meil on Rootsi juuri, aga ma ei ole selles kindel,“ lisab ta.

Isa kinnitusel oli Marcus juba maast madalast väga energiline laps. „Ütleme nii, et kui panid ta pudelisse kinni, tuli ta ka sealt välja,“ lausub Rene naerdes. „Abikaasa soovitas ta treeningutele kaasa võtta.“

Nii sõbruneski Marcus judoga. „Poisi energiat tuli kuidagi rakendada. Mulle meeldib, et judoga saab isegi kõige metsikumad lapsed panna tegema seda, mida tahad,“ nendib Rene, kes oli kodumaal teise taseme judotreener.

Eesti tolmu pühkisid Forselid jalgelt 2011. aastal. „Marcuse õde harrastas ujumist. Vaatasin, et ma ei suuda enam tema sportimist ja perekonda rahastada,“ selgitab Rene Soome mineku tagamaid.

Turus on viieliikmeline pere kenasti hakkama saanud. Rene töötab nii ehitaja kui ka ujumistreenerina, Margarita kondiiter-pagarina. Kaks poega jätkavad õpinguid.

Marcus lõpetas esimese klassi sünnimaal, ent teist koolisügist alustas Soomes. „Esimesed kaks sõna – moi (tere) ja kiitos (aitäh) – õpetasin poisile selgeks juba siis, kui sõitsime laevaga Helsingisse,“ jutustab Rene. „Talle anti kohe tugiõpetaja. Teistel algasid tunnid kell üheksa, Marcusel kaheksa.“

Poeg jätkab samal lainel: „Hakkasime piltide järgi sõnu õppima ja nende põhjal lauseid moodustama. Soome keele sain kiiresti selgeks.“

Ujumistreeningutele läks Marcus õe eeskujul. „Algul mul väga suuri eesmärke polnud,“ sõnab ta. „Aga kui jõudsin Soome omaealiste tippu, siis mõtlesin, et võiks Euroopa taseme sihikule võtta.“

Moodsasse Turu veespordikeskusse on rajatud nii 25- kui ka 50meetrine bassein, samuti jõusaal ja kõik muu vajalik. „Tingimused on siin palju paremad kui Eestis. Maailma kõige tähtsamad võistlused peetakse pikal rajal ja seda saab siin hästi treenida,“ lausub Marcus, kui lõpetame spordikompleksis pika ringkäigu ja oleme oma silmaga veendunud, et kõik on viimase peal.

Pidudel käimine tuleb ohverdada

Marcust juhendab Heidi Rissanen. Samas klubis tegutsevad treeneritena ka endine tippujuja Vesa Hanski ja Tomi Pystynen, kelle senine kuulsaim hoolealune on Matti Mattsson, kes võitis 2013. aastal pika raja MMil 200 m rinnuliujumises pronksmedali.

183 sentimeetri pikkuse Marcuse lemmikdistants on 100 m liblikat, mis tähendab, et ta on valinud peaaegu kõige raskema ala. „Võin öelda, et selle treenimine on täielik põrgu. Aga võistlusel on mõnus ujuda ja kogeda, kuidas terve keha teeb tööd, et edasi jõuda.“

Vabal ajal vaatab Marcus meeleldi oma iidoli, 23kordse olümpiavõitja Michael Phelpsi videoid. „See, mismoodi ta ujus liblikat, on mind väga palju inspireerinud,“ avaldab nooruk, kellele meeldivad ka seitsmekordse maailmameistri Caeleb Dresseli sooritused.

Ujujate päevad on karmid. Marcus hüppab vette juba kell seitse, teine treening algab 14.30. „Koolis kipub silm vahepeal kinni vajuma,“ tunnistab ta. „Ujumise kõrvalt on raske õppida.“

Soomes tuleb täpne kellatundmine kasuks. Klubi reeglite vastu patustamisele järgneb kiire karistus: üks minut treeningule hilinemist tähendab, et pead ujuma veel 100 m liblikat.

„Kui olin klubiga Eestis laagris, ei leidnud oma kapi võtit üles ja saabusin harjutama kümme minutit hiljem,“ pajatab Marcus. „Mul tuli ujuda 1200 meetrit liblikat. Kulus nädal aega, enne kui kõik oli tehtud.“

Marcus muutub üha professionaalsemaks, kuigi vahel peab isa teda nii-öelda piitsaga taga ajama. „Vanus on selline,“ arutleb Rene. „Noored unustavad ära, et eesmärkide täitmiseks tuleb pingutada. Aga suuri probleeme pole meil olnud.“

Erinevalt paljudest eakaaslastest peab Marcus harjutamise huvides lõbutsemisest loobuma. „Vahel mõtlen, miks mina pean õhtul kell pool kümme magama minema, kui teised on veel peol.“

Isa täiendab: „Mõnikord läheme suurema riiuga magama. Samas oleme lasknud tal oma vigadest õppida.“

Õnneks ei ole Marcusel erilisi näppulõikamisi olnud. Ta mõistab sedagi, milline tähtsus on õigel toitumisel. „Söömist ma piirama ei pea. Kehakaal püsib stabiilselt 78-80 kilo kandis,“ märgib Marcus. Isa lisab muheldes: „Poiss sööb nagu hobune.“

Unistab MM-finaalist ja poodiumikohast

Väga olulised, et mitte öelda murrangulised aastad seisavad ees. Peatselt tuleb otsustada, millistele aladele läheb põhirõhk. Veelgi keerulisem on valida, kas hakata esindama Eestit või Soomet. Hiljuti käis Marcus Soome noortekoondisega Küprosel harjutamas.

„Isa ja ema vaevavad sellepärast rohkem pead kui mina,“ mõtiskleb nooruk, kes esindab sünnimaal Keila Swimclubi. „Kui vaadata puhtmajanduslikust seisukohast, siis on Eestis paremad võimalused.“

Rene täpsustab: „Soomes elavad kõige paremini jäähokimängijad ja suusatajad. Tavasportlane peab toime tulema elatusmiinimumist väiksema rahasummaga.“

Kui jutt kaldub suurtele sihtidele, püsib Marcus kahe jalaga maa peal. „Jälgin, kui kiiresti ujuvad mu eakaaslased mujal maailmas. Eesmärkidele ma tihti ei mõtle. Võtan ühe võistluse korraga. Loomulikult unistan maailmameistrivõistluste finaalist ja poodiumile jõudmisest, aga selle nimel tuleb kõvasti tööd teha,“ nendib üheksa korda nädalas harjutav Marcus.