„Nonii, millise filmi järgi vajadus oleks?“ küsib kõige tähtsam nina. Kutsume teda tinglikult Harveyks.
Hollywoodi valitsejatel on viimasel ajal käsi halvasti käinud – kõikidest vähegi headest filmidest on tehtud taaslavastuste taaslavastused. Kõikvõimalikud filmid on välja otsitud, millest saaks teha oma universumi, aga peale „Star Warsi ja Marveli koomiksimaailma ei taha miski väga lendu minna.
Ja korraga ühel tähtsal ninal plahvatab: „Aga mis oleks, kui teeks äkki hoopis nii, et võtame vana filmi ja vahetame meespeaosalised naistega ära?“
Produtsendid huilgavad. Taovad üksteisele vastu õlga, kallistavad, mõni isegi valab pisara.
„See on fucking geniaalne!“ hüüatab üks. „Siis on need kuradi feministid ka rahul, kes meid #metooga mõnitasid!“
„Õige! Ja kriitikud ei saa ka mitte midagi kobiseda, sest kui neile midagi ei meeldi, siis saavad nad kohe misogüüni sildi juurde!“ rõõmustab teine. „Geniaalne?“
„Aga kelle me filmi lavastama paneme? Kes stsena kirjutab?“
„Kuule, mul on siin hea sõber – Gary Ross! Ta on normaalne mees, las tema teeb!“
Kujutluspilt 2: Gary Rossi töötuba. Arvutiekraanil on tühi wordi-dokument. Hallipäine lavastaja-stsenarist mõtiskleb: „Mida naised teevad, kui nad vanglast välja saavad…“
Ja korraga: „Heureka! Ta läheb ju kindlasti kohe kosmeetikapoodi, et end ilusaks teha!“
Ja dokumenti sünnivad esimesed read.
„Mida naised küll varastada tahaksid?“ kiristab Ross uuel loomekriisil hambaid. „Muidugi! Juveele!“
Nii täitub dokument rea rea haaval stsenaariumiga. Naised vahetavad ju igas stseenis riideid! Kui on naishäkker, siis ta raudkindlalt kõige suurema häkkimise ajal küüsi lakkima. No naised teevad ju nii!
Ross viib stsenaariumi produtsentidele. Need rõõmustavad.
„Kuradi geniaalne! Järgmisena teeme A-Rühma naistegelastega!“
Reaalne pilt kinosaalist:
„See on nagu Seks ja Linn,“ kurdan kõrvalistujale.
On kohustuslikud stseenid – moesõud, kallid juveelid, kallid tualetid, PALJU kingi, PALJU kleite, kohustuslik stseen Vogue’i toimetuses, palju glamuuri. Kõik need stereotüübid, mille vastu naised pahatihti filmimaailmas võitlevad.
Ainus, mis veidi stereotüüpe murrab, on meestegelaste taandamine tuimadeks ja ohmakateks kõrvaltegelasteks, kes pidevalt hädas on. Aga see on ka kõik.
„Ocean’si“ filmide kirss tordil on alati olnud ilusti kokku monteeritud röövimisstseen, aga „Ocean’s 8“ röövistseenis on nii suur ebaloogilisus, et see lihtsalt karjub näkku. Spoilima ei hakka, aga mõelge korraks luku peale. Filmi vaadates saate aru!
Mis on filmil seost eelmiste „Oceansitega“? Peategelane, keda kehastab Sandra Bullock, on eelmiste filmide peategelase õde. See võimaldab kindlasti veel ühisfilmi teha, et saaks taaskord glamuuri ja mida iganes.
P.S. Mis oli hea? Näitlejad olid enamjaolt väga head. Soundtrack ka – koosnes ainult naislauljatest.
Kommentaarid