Jalgpalli MMi avamäng peetakse Moskvas Lužniki staadionil.Foto: Reuters/Scanpix
Jalgpalli MM
14. juuni 2018, 12:00

Andres Must | Ajas ja ruumis laiutav jalgpall

Kuna jalgpalli maailmameistrivõistlustest on aja jooksul välja kasvanud sündmus, mis ühendab suurima mõeldava kogukonna maailmas, muutub maailm järgneval paaril nädalal pisemaks kui kunagi varem inimkonna ajaloo jooksul. Hetk, mil suurim kogukond samal ajal samast sündmusest osa saab, kulmineerub 15. juulil Moskvas.

Kuna toda finaali vaatab hinnanguliselt üle miljardi inimese, peab tolles sündmuses olema midagi universaalset, mis ei sõltu usulistest, soolistest ja vanuselistest piiridest ega ka haridustasemest, sissetuleku suurusest ja muudest näitajatest. Kas selleks universaalseks ühisosaks on mängu enda peaaegu olematud nõudmised selle harrastajale ning mängu lihtsad reeglid, jäävad aga praeguse kirjatüki huvisfäärist välja. Mind huvitab hoopis üks teistmoodi universaalsustaotlus, ja nimelt see, mille jalgpalli on esitanud minevikule.

Üldjuhul peetakse iga konkreetse sportmängu ajalooliseks alguseks selle esimeste reeglite kirjapanekut. Nii on see näiteks korv- ja võrkpalli puhul, mille “leiutamine” on omistatud kahele Põhja-Ameerika võimlemisõpetajale. James Naismith (korvpall, 1891) ja William G. Morgan (võrkpall, 1895) püüdsid vastata uue ruumi, koolivõimla, nõudmistele, nuputasid varasematele pallimängudele tuginedes välja esmased reeglid, ning uus pallimäng oligi sündinud.

Kõik see on kehtiv ka jalgpalli puhul – määravaks sai kohandumine uue ruumi (kooli spordiplats) nõudmistega, vaid selle erinevusega, et üldistele reeglitele pretendeerisid mitmed initsiatiivid, millest edukaimaks osutus 1863. aastal loodud ning end Football Association´iks nimetanud rühmitus, kes sama aasta 8. detsembril võttis aluseks Cambridge´i koolkonna 1848. aastal kirja pandud reeglistiku.

Ometi ei alusta ükski vähegi lugupeetud autor jalgpalli ajalugu nimetatud aastaga, vaid venitab ala ajaloo kaugesse minevikku, viidates seejuures pallimängupraktikatele, millel tänase jalgpalliga väga vähe sarnaseid seoseid. Miks pretendeerib jalgpall rikkalikule minevikule, teised nimetatud pallimängud aga mitte?

Üks võimalikke teid vastuse leidmiseks on uurida nimetatud mängude kujunemist laiemas ühiskondlikkus mudelis. Korv- ja võrkpalli ametlikud “leiutamised” kattusid perioodiga, mil Põhja-Ameerikasse sisserännanutel oli käsil oma kultuuri, oma ajaloo intensiivne loomine, millesse kaasati ka nimetatud pallimängude tekkelugu. Ajalookirjutuse ülesandeks siin oli kustutada kõik viited varasematele pallimänguvormidele ning luua mulje, et uus mäng on loodud ex nihilo. Mängu algupära oli eesmärk omaette.

Eriti korvpalli puhul tuleks eraldi tähelepanu juhtida asjaolule, et ajalookirjutus ei kaasa selle mängu ajalukku saksa võimlemisõpetajat Otto Hermann Kluget (1832–1914), kelle initsiatiivil mängiti 19. sajandi keskpaigas Berliinis korb-balli nimelist mängu, mille loomise idee oli Kluge üles noppinud ühelt 17. sajandi alguse vaselõikelt, millel kujutati üht Põhja-Ameerika rahvast loopimas palli puu külge riputatud neljakandilisse punutisse.

Täpsem kirjeldus siin pole oluline, kuna meid huvitab vaid asjaolu, et ajalookirjutus pole Kluge initsiatiivi tänase korvpalliga sidunud. Korvpall leiutati 1891. Punkt.

Jalgpalliajalugu seevastu käitub risti vastupidiselt. Siinkohal vääriks eraldi rõhutamist 2004. aastal maailma jalgpalliorganisatsiooni FIFA sajandal aastapäeval ilmunud kogumikteos, lugupeetud ajaloolaste kokku pandud raamat, mis järgib väljakujunenud tava siduda tänase jalgpalliga tuhandete aastate tagused palliharjutused. Autoritel pole küll nahaalsust öelda otse, et nood mängud on otseselt seotud tänase jalgpalliga, kuid illustreeriva pildimaterjali abil saab ainsaks eesmärgiks olla otsese seose loomine nonde ammuste mängude ja tänase jalgpalli vahel.

Vähem tähelepanuväärne pole ka asjaolu, et lisaks ajalisele teljele toonitab ajalookirjutus ka jalgpalli ruumilist universaalsust. Jalgpallipraktikaid on ühtviisi leitu nii keskaegsest Euroopast, Hani dünastia aegsest Hiinas kui ka Kesk-Ameerikast.

Tahan toonitada, et minu eesmärgiks siin pole kahtluse alla seada sajanditetaguste pallimängude olemasolu, kuivõrd rõhutada, et vaid jalgpall on esitanud pretensiooni olla nonde mängude täieõiguslik järeltulija. Jalgpallil on harjumus laiutada nii ajaliselt kui ruumiliselt!

Lõpetuseks tahan osutada ühele võimalusele, miks tänase jalgpalli juured ikka ja jälle keskaja Euroopast leitakse. Teen seda kasvõi seepärast, et pole eestikeelses kirjavaras nimetatud selgituse otsa komistanud. Nimelt viitab inglise autor Montague Shearman oma 1887. aastal ilmunud raamatus “Athletics and Football” lingvistilisele sasipuntrale, mida ingliskeelne termin “football” võib olla põhjustanud. Ta kirjutab: “Tuleb kohe öelda, et moodsal jalgpallil, kus mängijatel on lubatud lüüa palli ainult jalaga, ning palli käeshoidmine, selle viskamine või sellega jooksmine pole lubatud, pole mitte mingisugust seost keskaja jalgpalliga. Arvatavasti tähistatigi sõnaga “jalgpall” algselt vaid mänguvahendit, piisava suurusega palli, mida sai ka jalaga lüüa.”

Shearmani tähelepanekut on toetanud ka eelmise sajandi nimekas sotsioloog Norbert Elias ja tema õpilane Eric Dunning. Igal juhul on tegemist äärmiselt huvitava tähelepanekuga, mis viitajate autoriteedist hoolimata on jalgpalliajaloost välja lipsanud.