Eduard Tubin: „Rootsis muutub inimene pikapeale kiviks. Kuid kuhu minna?“ (14)

Üks tähtsamaid eesti heliloojaid Eduard Tubin ootas kogu elu, et tema muusika saaks plaadistatud. Oma surmasügisel 1982. aastal kõneles ta Rootsi vähihaiglast telefonitsi Neeme Järviga, kes andis lubaduse lindistada kõik tema orkestriteosed. Salvestised tõid Tubina loomingule pärast tema surma rahvusvahelise tuntuse. Nüüd on suurmehe põrm jõudnud puhkama sünnimaa mulda.

Eelmise nädala teisipäeval saabusid Rootsist kodumaale Eduard Tubina ja tema abikaasa Erika Tubina säilmed, mis varem olid maetud Stockholmi Skogskyrkogårdeni kalmistule. Põrmud sängitati Eesti heliloojate liidu eestvõttel Tallinna Metsakalmistule, kus 18. juunil, Tubina sünniaastapäeval, kell 13 toimub mälestustseremoonia.

Päev hiljem esitavad Estonia kontserdisaalis tema loomingut pianist Ivari Ilja, viiuldaja Sigrid Kuulmann ja ERSO. Dirigeerib Neeme Järvi, kes on 70ndatest peale Tubina teoseid maailmas tutvustanud.

Tubin oli pärast Artur Lembat ja Artur Kappi kolmas eestlane, kes kirjutas sümfoonia – kokku lõi ta neid kümme ja alustas ka üheteistkümnendat –, ja esimene eesti helilooja, kelle sulest valmis muusika balletile („Kratt“). „Tubin on minu arvates mitte ainult eesti kõigi aegade kuulsaim sümfonist, vaid kogu läinud sajandi üks suurimaid heliloojaid,“ ütleb Järvi raamatu „Eduard Tubin ja tema aeg“ (Vardo Rumessen, 2015) eessõnas.

Vene sõdur sihtis püssiga

1905. aastal sündinud Eduard kasvas üles Tartumaal Pepsi ääres musikaalses peres. Kalurist ja rätsepast isa Joosep mängis kohalikus orkestris puhkpille, ema Sohvi kuulus kirikukoori ja laulis kodus rahvalaule. Algkooliõpetajast vanem poeg Johannes mängis viiulit ja juhatas külaorkestrit, kuid suri 1912. aastal tiisikusse. Kuuene Eduard hakkas harjutama vennalt päritud pikoloflööti, üheksaselt sai temast orkestri flöödimängija.