Renee TeppanFoto: Martin Ahven
Võrkpall
14. juuni 2018, 18:09

Juubelimänguni jõudev Renee Teppan: unistan tiitlivõistluse medalist

Tänases Euroopa Kuldliiga finaalis jõuab 24aastane diagonaalründaja Renee Teppan oma 100. mänguni koondises. Üheks Eesti meeskonna liidriks tõusnud Teppan meenutas sel puhul volley.ee-le oma eredamaid ja valusamaid hetki koondise särgis ja seda, kuidas ta esimese mängu eel peatreenerilt korralikult sõimata sai ning seejärel platsile usaldati.

Teppani esimene mäng Eesti eest oli 2014. aastal Slovakkias Popradis toimunud EM-valikturniiril. Sellele eelnes aga emotsionaalse mängumehe ja sama emotsionaalse peatreeneri Gheorghe Crețu vaheline tüli.

Renee, meenuta oma esimest mängu koondises ja seda, kuidas sa selleni jõudsid.

Seda turniiri mäletan hästi, Slovakkia vastu oli mu esimene mäng. Natuke ma vist rääkisin selle mänguaja endale välja ka. Sellele kohtumisele eelnes matš Ungariga, kus peatreener saatis ühes asetuses diagonaalründaja kohale nurgamehe Martti Juhkami. Mulle see ei sobinud ja ma avaldasin pahameelt ning see info jõudis lõpuks ka Giannini (Crețu hüüdnimi). Järgmisel päeval, enne Slovakkia mängu koosolekul sain temalt sellise peapesu, et oi-oi, ikka korralikult sain sõimata, et kes ma enda arust olen ja mida ma mõtlen.

Õhtuses mängus alustas Oliver kehvasti ja meil oli tegelikult eesmärk kahe sekka tulla, sest Slovakkia oli tol hetkel meist üle, andis Gianni mulle ühel hetkel võimaluse. Ega see mingi imeline mäng minu poolt polnud, sest tase Slovakkia vastu tol hetkel ei lubanud suurt midagi teha. Aga ma usun, et see Gianni närviminek seal koosolekul tegelikult tekitas temas minu vastu ka mingit austust, sest pärast seda muutus meie läbisaamine väga heaks. Samamoodi juhtus tegelikult ka noortekoondises Urmas Taliga, kus pärast suurt tüli muutus läbisaamine suurepäraseks.

Milline mäng või mängud senistest koondiseaastatest eredamalt meelde on jäänud?

Ilmselt Euroopa liiga võit Bulgaarias. Siis olime juba meeskonnana küpsemad ja suutsime vältida eelmise aasta vigu. Esimene Euroopa liiga hooaeg oli suuresti enda harimise aasta, kus alustasime hästi, aga finaalturniiril saime šokk-kaotuse. Tegime vigu ja edaspidi oleme neist õppinud. Seal olime me finaalturniiriks juba tühjad, järgmisel aastal ei mindud enam endast välja ka neil hetkedel, kui kõik ei sujunud ideaalselt. Kogu see Euroopa liiga turniir läks hästi ja sain mängida ka. Ei juhtu just tihti, et koondisega medaleid saab võita.

Millest sa unistad, mida tahaksid koondisega veel saavutada?

Tahan tiitlivõistluste medalit. Ma olen alati unistaja olnud. Esiliigas mängides unistasin Eesti meistritiitlist, see juhtus mõne aasta pärast. Siis Itaalia liigas mängimisest, ka see sai teoks. Neid näiteid on veel ja kuidagi on nad täide läinud.

Ma usun, et ka tiitlivõistluste medal pole võimatu, sest meil on ikka kuradima ambitsioonikas bande koos ja paljud sellest seltskonnast mängivad veel aastaid. Vaid Kert ja Rait (Kert Toobal ja Rait Rikberg) on vanemad. Iga turniir on erinev, kui üks meeskond saab mingil turniiril selle erilise tunde kätte, siis võib selle pealt suuri asju juhtuda. Ma ei tea, millal see võimalik on, aga kindlasti on. Isegi kui Kert ja Rait lõpetavad, siis usun, et meil tekivad väärilised asendused. Võrkpall on populaarne ja igal aastal tõstab keegi noor pead.

Muidugi tahaks ka Maailmaliigat mängida tipptiimide vastu, aga medal on suurim unistus

Täispikka intervjuud loe võrkpalliliidu kodulehelt.