PÕLETAVAD FILMIKÜSIMUSED ehk miks me sööme kinos popkorni ja kust tuli punane vaip? (27)

Miks on Ameerika filmiakadeemia kuldmehikese nimi Oscar?

1929. aastast välja antavaid filmiauhindu nimetas trükis esimesena Oscariteks kirjanik Sidney Skolsky. See oli aastal 1934 ajalehes New York Daily News. Oma 1975. aasta memuaarides väitis Skolsky, et leiutas selle lihtsa nime õõnestamaks auhinnatseremoonia korraldajate üleolevust. Oscari nime võtnud ta vanast vodevillist, mis talle galaga seostus.

Ilmselt kirjamees siiski luuletas, sest Oscar oli auhinna sünonüümina ringluses varemgi. Pisut enne Skolsky artiklit kasutas seda multifilmimeister Walt Disney. Levinud teooria kohaselt pahvatanud Ameerika filmikunsti ja -teaduste akadeemia toonane raamatukoguhoidja ja hilisem direktor Margaret Herrick esimest korda auhinnakujukest nähes, et see meenutab täpselt tema onu Oscarit. Hüüdnimi jäänud akadeemia töötajate suhu. 1939. aastal hakati akadeemia auhinda ka ametlikult Oscariks kutsuma.

Kust on pärit pidulike filmiesilinastuste punavaip?

Hollywoodiga lahutamatult kokku kuuluva punavaiba võttis filmiüritustel esimest korda kasutusele šõumees Sid Grauman, kes rajas Los Angelesse Hiina teatri ja Egiptuse teatri. Viimase avamisel toimus esimene pidulik esilinastus. Filmiks oli „Robin Hood“ peaosas Douglas Fairbanksiga ja staaridele rulliti lahti punane vaip. Erilisi sündmusi on see aga tähistanud juba sajandeid.

Kultuuriajaloolane Amy Henderson rääkis NBC telesaates „Today“, et asteekidel ja maiadel näitas erkpunane põrandakate 15. sajandil kõrget staatust, sest punane riidevärv oli üliharuldane. 20. sajandi algul sammusid VIP-reisijad New Yorgi keskraudteejaamas rongile üle punase vaiba.

Miks kinokülastajad just popkorni söövad?

Tänapäeval on vähe kinosid, kus saab käia popkornihõngu tundmata. Plaksumais sai Ameerikas populaarseks 19. sajandi keskel ega puudunud üheltki laadalt või muult rahvapidustuselt. Kuid teatrites ja varajastes kinodes oli krõbisev snäkk keelatud. Tummfilmid olid suunatud haritumale elanikkonnale, alles helifilmide tulek ja suur majanduskriis, mis pani rahva himustama soodsat meelelahutust, viisid filmikunsti massidese. Popkornimüüjad kolisid kinode uste ette ja fuajeedesse, ent kinoomanikud lõid platsi puhtaks ja hakkasid pakkuma oma plaksumaisi.

Maailmasõja ajal kasvas popkornivaimustus veelgi – suhkrut vajas eelkõige sõjavägi, nii et maiustusi toodeti vähem. Soolast ja maisiteradest aga puudu ei tulnud.

Miks kasutatakse eriefektides rohelist või sinist tausta?

Ulme- ja märulifilmides, ent mujalgi lisatakse üles võetule järeltöötluses sageli teine taust. Filmivõtetel laiub aga näitlejate ja rekvisiitide taga suur roheline või sinine kardin. Tehniliselt saaks hiljem välja vahetada mis tahes värvi tausta. Rohelise ja sinise kasuks otsustatakse kõige sagedamini seetõttu, et need erinevad kõige rohkem inimnaha toonist. Ükski esiplaanil olevatest tegelastest või objektidest ei tohi taustaga kattuda – kui näiteks osatäitja kannaks rohelist rinnamärki, tekiks järeltöötluses selle koha peale auk. Roheline on ka põhivärvidest inimsilmale kõige eredam ning loob seega hea kontrasti.

Mispärast on koomiksifilmid nii populaarsed?

Koomiksiraamatud on läänes olemas olnud aastakümneid, kuid superkangelasefilmid on eriti moodi läinud sel sajandil. „Kapten Ameerika“ ja „Tasujate“ filmide stsenaristid Christopher Markus ja Stephen McFeely seletavad kangelasfilmide vaimustust sellega, et praegused arvutid võimaldavad neid teha paremini, kui on kunagi võimalik olnud. „Võib-olla on praegu lihtsalt nende filmide ajastu. Kui läksid kinno 50ndatel–60ndatel, siis ikka vesterneid vaatama. Praegu valitsevad superkangelaste filmid,“ vahendab veebileht IGN.com nende sõnu.

Filmis „Terasmees“ näidelnud Michael Shannon aga pakub, et keerulistel aegadel nagu praegu – meid varitsevad terrorism, ülerahvastus, kliimamuutused, hirm majanduse kokkuvarisemise ees – meeldib inimestele mõttes reaalsusest põgeneda ning soovime salamisi, et kangelased saaks meid halva eest kaitsta.

Miks kasutab filmitööstus ainult ühtesid ja samu näitlejaid?

Hollywood kubiseb andekatest ja säravatest näitlejatest, kes ei pääse ühtegi kassatükki, sest neis mängivad aina ühed ja samad näod – mõnel aastal ruulib ekraanil Anne Hathaway, siis on kõikjal Jennifer Lawrence või Chris Pratt. Põhjus on selge: kui näitleja on osutunud mõnes linaloos või filmisaagas edukaks, loodetakse, et tema võluvõim aitab ka teisi filmisarju upitada. Paraku on publik muutliku meelega ning staar, keda alles hiljuti jumaldati, tekitab õige pea vaatajates põhjatut tüdimust.

Millise lavastaja filmides on kõige enam alastistseene?

Uskumatu, kuid seks oli kinokunstis olemas juba enne „50 halli varjundit“! 1970. aastatel murdis tabusid itaalia režissöör Pier Paolo Pasolini, kelle viimseks jäänud filmis „Saló ehk Soodoma 120 päeva“ (1975) viibisid noored tegelased enamjaolt alasti. 1990. aastatel šokeeris Hollywoodi Paul Verhoeven oma „Ürginstinkti“ (1992) ja „Showgirlsiga“ (1995) – viimases oli „Päästja koolikella“ neiuke Elizabeth Berkley valdavalt paljas.

Uuel aastatuhandel on Argentina režissöör Gaspar Noé pakkunud vaatajatele kümneminutilist vägistamisstseeni („Ümberpööramatu“) ja Abdellatif Kechiche seitsmeminutilist lesbiseksistseeni („Adèle'i elu“), kuid provokatiivseima lavastaja tiitel kuulub vist vaieldamatult „Antikristuse“ ja „Nümfomaani“ lavastajale Lars von Trierile.

Miks filmitegelased kunagi suud ei loputa, kui nad hambapesu lõpetavad?

Filmitegelased paistavad tihtipeale harrastavat hammaste kuivpesu – pastat ei paista kusagil. Võimalik, et ühelegi firmale ei taheta reklaami teha. Lisaks pole korralik hambapesu ohtralt vahutava ja tilkuva hambapastaga kuigi fotogeenne tegevus. Massilise kuivpesu tõttu pole vajalik ka suu loputamine. Muuseas, seda soovitavad ka hambaarstid – et pasta mõju võimalikult kaua kestaks, tuleks see suust lihtsalt välja süljata ja suud mitte loputada.

Mis saab toidust, millest osatäitja võtetel kaks ampsu võtab?

Tihtipeale on filmilinal paistvad hõrgutised üksnes butafooria, kuid esineb ka stseene, mille võtetel peab näitleja tõepoolest sööma. Kui see on ka võtte lõpuks söödav, pistab võttetrupp selle tavaliselt pintslisse. Aga kui päev on olnud pikk ning toiduriismed külmaks ja kõvaks läinud, tuleb need lihtsalt välja visata.

Kes on kõige pikemad ja kes kõige lühemad filmistaarid?

„Troonide mängus“ ja „Tähesõdades“ mänginud Gwendoline Christie'l on pikkust 191 cm. Sylvester Stallone'i eksnaine ja „Rocky IV“ näitlejanna Brigitte Nielsen on 185 cm pikkune.

Reese Witherspoon on Hollywoodi lühemaid naisnäitlejaid – ta on vaid 156 cm pikk, kuid Kristen Chenoweth („Pushing Daisies“) on temast koguni kuus sentimeetrit lühem.

Meeste arvestuses kuulub pikkusrekord 2005. aastal vaid 32 aasta vanuses surnud USA näitlejale Matthew McGroryle („Suur kala“), kes oli 229 cm pikkune. „Tähesõdades“ Chewbaccat kehastanud Peter Mayhew'l on pikkust 221 cm.

Väikest kasvu näitlejate seas on „Tagasi tulevikku“ täht Michael J. Fox ja Joe Pesci (163 cm), kuid nende kolleeg Danny DeVito on vaid 147 cm pikkune.

Mis on kõigi aegade parim/halvim film?

Ameerika Filmiinstituut on kõigi aegade parimaks filmiks kuulutanud Orson Wellesi „Kodanik Kane'i“ (1941). Mainekas Briti filmiakiri Sight & Sound korraldab iga kümne aasta tagant kriitikute seas küsitluse – viimatisel, 2012. aasta küsitlusel jäi „Kodanik Kane“ teiseks, esikohale tõusis Alfred Hitchcocki „Vertiigo“ (1958).

Kui otsustada päev enne Oscareid välja kuulutatavate Kuldvaarikate järgi, on kõigi aegade halvim film „Jack ja Jill“ (2011). Komöödia, kus üks stsenarist ja peaosatäitja Adam Sandler kehastab ka oma meestegelaskuju õde, võitis 2012. aastal Kuldvaarika kõigis kümnes kategoorias. Sellise vägitükiga pole hakkama saanud ükski teine linateos.

Milline helilooja on võitnud enim Oscareid?

Ameerika vanameistrit John Williamsit (86) võib nimetada kõigi aegade viljakaimaks ja edukaimaks filmiheliloojaks. Ta on nomineeritud Oscarile eri kategooriais 51 korral ning võitnud viis kuldmehikest („Viiuldaja katusel“ mugandus, „Lõuad“, „Tähesõjad“, „E.T.“, „Schindleri nimekiri“).

Kõigi aegade kuulsaima filmilaulu autor on aga ilmselt varalahkunud James Horner (1953–2015), kes lõi James Cameroni „Titanicule“ dramaatilise tunnusmeloodia „My Heart Will Go On“.