ANDRES MUST | Kas videokordused tõesti nõrgendavad jalgpallifolkloori?

Esiteks arvati, et korduste ülevaatamised hakkavad lõhkuma mängu traditsioonilist rütmi (see kartus oli õigustatud) ning teiseks hoiatati, et videokordustel on suutlikkust rookida jalgpallist välja inimlikke aspekte, mille all peeti silmas vaieldavate olukordade kadumist, mis omakorda nõrgestavat jalgpallifolkloori – videokordused olla suutelised hävitama “jumala käe värava”-sarnaseid legende. Järgneva artikli eesmärk on osutada, kuivõrd asjatu selline kartus on.

Karta pole vaja ühel kindlal põhjusel: nimelt on murul toimuv jalgpallimäng ning kirjutus tollest jalgpallimängust kaks täiesti erinevat kategooriat. Videokordused kahtlemata mõjutavad mängu kõige otsesemalt, kuid kirjutuse, ajakirjanduse perspektiivist pole selle olemasolu või puudumine absoluutselt oluline. Kirjutus tõukub küll mängust, kuid kirjutuse lõpptulemuses tähistab mäng tervikuna, sh videokordused, vaid üht komponenti. Selgitame.

Esmalt tuleb muidugi tunnistada, et olnuks videokordused kasutusel juba 1986. aastal, siis jalgpallifolkloor legendi Maradona “jumala käe väravast” ei tunneks. See aga ei tähenda, et too värav iseenesest oleks olnud ainupõhjus legendi sünniks. Maradona on ise tunnistanud, et käega on ta väravaid löönud ka Argentinose, Boca Juniorsi, Napoli ja isegi oma lapsepõlveklubi Cebollitas´i eest.

Miks siis jalgpallimaailm noist väravatest vähimatki ei tea? Vastuse leidmiseks piisab, kui tungime kasvõi pinnapealselt “jumala käe värava” anatoomiasse ning meile avaneb rikkalik kultuurilis-psühholoogiline struktuur.

Argentina – Inglismaa veerandfinaal 1986. aastal toimus neli aastat pärast Falklandi sõda, kus hukkus ligi kuus ja poolsada Argentina ning kaks ja poolsada Briti sõdurit. Hukkunute põhiosa moodustasid noored mehed, ning noile noortele argentiinlastele on Maradona oma “jumala käe värava” pühendanud. Oma viimases autobiograafias teeb Maradona tähendusliku märkuse: “Kui see sõltunuks meist, argentiinlastest, haaranuks iga mängija relva ning lasknuks maha.... [järgneb loetelu Inglismaa põhikoosseisu mängijatest]”. Maradona viha polnud isikuline, see polnud suunatud Inglismaa jalgpallurite vastu, kuivõrd ta sõnastas sellega argentiinlastes peituva valu, vimma aga küllap ka hirmu inglisepärase vastu. Kui üldse kellegi vastu käega värav lüüa, siis, Maradona resümee kohaselt, just Inglismaa vastu, just sellises mängus.

Viimane lõik siin, nagu näeme, jääb täies mahus väljapoole rohelist murulappi, kaugelt välja 90 minuti piirest. See on lugu, või kui täpsem olla: suurema loo üks osa.

Lugusid teevad inimesed. Ka videokordustega kaasnevate tehnoloogiliste vidinate massis ei tohi ära unustada, et otsuseid teevad viimaks ikkagi inimesed. Seejuures tuleb aga tähele panna, et väljakukohtunik võib videokohtuniku abiga teha jalgpallijuriidiliselt edasikaebamisele mittekuuluvaid otsuseid, kuid kirjutusele/ajakirjandusele jäävad nood otsused avatuks, mis tähendab, et need jäävad avatuks uute legendide sünnile.

Käimasolev MM veel ühtegi väga suure legendipotentsiaali juhtumit pakkunud pole, seepärast toon näite Saksamaa kõrgliigast, kus lõppenud hooajal videokordused kasutusel olid ning millest saadud kogemus kinnitas, et inimlikkus pole videokorduste kasutuselevõtuga kuhugi kadunud. Ajakirjanduslikult võimsalt ehk legendiloovalt võiks koguni väita, et tänu videokordustele lõppes Saksamaa jalgpallis sel hooajal üks epohh.

Kõnealune sündmus leidis aset eelviimases voorus Frankfurdi ja Hamburgi vahelises mängus, kus väljakul viibinud kohtunikebrigaad luges seadusepäraseks Hamburgi avavärava, kuid mis viimaks videokohtuniku vahelesekkumisele tühistati. Suluseis oli napimast napim, katkestas Hamburgi joovastuse ning vallandas meedias arutelu, mis täitis kümneid artikleid ja jututunde: mis on olulisem, kas inimeste siiras rõõm (Hamburgi puhul räägime miljonitest), või sentimeetripaksune suluseis.

Minu ülesanne siin pole nimetatud poleemikasse sekkuda, kuivõrd sellele osutada. Hädasti võitu vajanud Hamburg ei toibunud, kaotas mängu ning jättis endale viimaseks vooruks ületamatuks osutunud ülesande ning pudenes esmakordselt kõrgliigast. Hamburgi staadionil seiskus kell, mis luges aega, mil klubi Bundesligas mänginud oli. Sündis legend, mis ilma videokordusteta polnuks sellisel moel võimalik!

Videokordustega seonduvalt tehti Saksamaal mitmeid vaieldavaid otsuseid, kuid Hamburgi-juhtum võimendub just sündmuste mänguväliste tähenduslike detailide pärast, mille seob üheks just kirjutus. Kirjutuse kvaliteet ja selle mõju sõltub aga kindlasti ka kirjutaja enda võimekusest.