Minu ema oli 22 aastane kui mind sünnitas.Ta tervis ei olnud korras ja ta suri 24 aastaselt.Emaema(minu vanaema)oli minu sündides 57 aastane.Kuna mu emal oli tervis vilets,siis praktiliselt vanaema mind kasvataski,sest isa oli meremees ja kuude kaupa kodust ära.Kui olin 10 aastane,siis sai mu isa autoavariis surma.Vanaema kasvatas mind üksinda.Kui te arvate,et minu lapsepõlv oli samasugune kui noorte vanemate lapsel,siis seda ei olnud.Majanduslikult küll probleeme ei olnud,kuid mul oli koguaeg alaväärsus tunne,et mul on nii vana vanem.Jah,mu vanaema aitas ka minu lapsi veel hoida,sest elas 89 aastaseks.Tahan sellega öelda,et selles vanuses võib vabalt ka see naine oma lapselapsi näha,kuid lapse seisukohast ei ole see sugugi hea.
Mis siis teha oleks saanud? Teie puhul on trauma tõenäoliselt hoopis vanemate kaotus, mitte kasvamine vanaemaga. Ta ei olnud ju vanem, vaid oligi vanavanem. Häbeneda, et vanaema on vana - kummaline pole? Täiskasvanuna võiks ka ometi ju lahti lasta ning mõista, miks asjad nii läksid. Kui see keeruline, siis psühholoogi abi otsida pole ka häbilugu.
Teil olid armastav vanaema ja vanaisa, majanduslikke probleeme polnud, nad aitasid isegi Teie lapsi hoida. Milles on Teie probleem, Te tänamatu inimene? Seda hala on piinlik ja vastik lugeda. Lastekodu oleks Teiesugusele isekale isendile paras koht olnud, ehk oleksid seal olnud nooremad kasvatajad, kui Teie vanavanemad.
Täpselt sama mõte. Vanavanemad oleks võinud ta vabalt lastekodusse anda, sest ise ka juba vanust, aga ei nad võtsid ennast kokku ja nagu ta kirjutas, siis millegist puudust ei olnud, põhivajadused olid kõik kaetud. Aga sellel on ikka peobleem, et kuidas teda küll nii vana inimene kasvatas. Piinlik lugeda isegi.
Piinlikum oleks vast siis olnud kui su vanaema oleks olnud sama vana kui osadel emad-isad. Imelik küll, mis inimesed need oma pereliikmete vanust küll häbenevad. Pole kunagi nii mõelnud. Sellepärast saavadki nii paljud 16 aastaselt lapsed juba, et mingil juhul lapsel vana ema poleks?
Teised teavad ikka kõige paremini, et kuidas keegi muu elama peab :D Kui ma oma teise lapse 38 aastaselt sünnitasin, siis sain ka kuulda kui lollakas ja vastutustundetu ma olen jne. öemees suisa tuli mu mehele ütlema, et nii vanad inimesed ei tohiks lapsi saada. Kenasti oli välja arvutanud, et kui vanad oleme , kui laps ülikooli läheks ja millised kõbid oleme , kui ta seda lõpetab. Lapsel pidi lõpuaktusel häbi olema vanade vanemate pärast jne. Ma pole lapse kooli koosolekutel ennast veel kordagi vanana tundnud. Seal on minust nooremaid vanemaid, kes näevad välja räsitud jne. õemees oli lihtsalt kade, sest nad ongi ühe lapsega jäänud. See mees tahtis kolme ja õde teatas, et, et pole rahaliselt võimalik. Noh see raha jutt on jama, sest mõlemal on korralik töökoht. Õde lihtsalt ei soovinud kõht püsti enam ringi käia. Nii, et laste tegemine on iga ühe era asi.
Imelik suhtumine inimestel. 38 pole midagi vana. Üle poole elu suure tõenäosusega ees, ja palju on neid lapsi kelle noorte vanematega on midagi juhtunud, õnnetus või haigus? Miski pole garanteeritud, mõni 38 aastane elab 100 aastaseks ja teised nooremad lapsevanemad voivad sattuda autoõnnetusse vms.
mina sündisin, kui ema oli ka 38. Ema suri, kui olin 40, isa suri temast 8 aastat varem. kui kõik räägivad, mida nende vanemad teevad ja kuidas neil külas käivad, pole mul juba 10 aastat olnud põhjust jutust osa võtta sest pole midagi rääkida.
iga hing on siia maa peale oodatud, sest Jumal seda on tahtnud ja meie ei pea seda mitte hukka mõistma! Lugege Piiblit ja saagem üksteist mõistma ja austama.
Tänapäeval on paljudel päevad veel 55+ vanuses, sealjuures paljud naised juba ammu ootavad, et saaks nendest juba lahti. Aga 58-aastaselt sünnitada ei pea õigeks, nende jaoks võib see olla suur ime aga ütleme ausalt, 58-aastasel võiks pigem esimene või teine lapselas sündida. Laps tuleb ka suureks kasvatada ja ei kujuta eriti ette kuidas see naine 63-aastaselt lapsega õues palli mängiks või mees 78-aastaselt temaga näiteks kalale läheks.
Indias sai ju 72-aastane emaks (vajas küll med. abi rasestumisel). Algul oli jah rõõm suur, aga nüüd, kui laps on üle aasta vana, ohivad nad sama vana mehega, et lihtsalt ei jõua isegi sama kiiresti liikuda kui laps, muust rääkimata.
mida ilkuda, igal inimene teeb omad valikud, ei ole need eakad vanemad mingi tragöödia, laps on oodatud ja rohkem hoitud kui "teismeliste" lapsevanemate poolt...
Kummalised kommentaarid siin. Abielupaar saab täiesti loomulikul teel (st. ilma kunstviljastamiseta) lapse ja inimesed leiavad korraga, et neil ei olnud sellks õigust. Aga kui Elton John adopteepteeris 66 aastasena surrogaatema sünnitatud beebi, siis ei rääkinud keegi kuskil tragöödiast. Vastupidi, ajalehed kirjutasid suure vaimustusega, kuidas "tänapäeval on vanus ainult number". Kummaline kaksikmoraal, kas pole?
Ometi see ju õnnestus. Tean mitmeid, kes 10+ aastat proovinud enne, kui lõpuks õnnestunud, ja isegi neid, kel esimese lapse puhul abistatud meditsiini poolt, kuid teine laps tuleb üllatusena täiesti loomulikult.
72 aastane isa on õnnelik ja pime juhus. Valdav enamus ei saa selles eas mingeid lapsi .Hea kui iseenda toitmisega hakkama saavad.Meeste viljakuse igipõlisus on müüt mida järjekindlalt levitatakse.
Jutt ikka lapse tegemisest, mitte üles kasvatamisest. 52 aastane, jah, statistiliselt üsna suure tõenäosusega saaks lapse teha ja veel täisealiseks kasvatada, 72ne enam mitte. 72ne on õnnelik kui saab oma lapse kooli saata...
Esiteks väheneb ka meeste viljakus vanusega ja teiseks on see ikka üsna kurb, sest mida vanem mees, seda suurem tõenäosus on naise vanusest hoolimata, et sünnib autistlik laps.
KOMMENTAARID (44)