Tõenäoliselt ei jääks riigijuhtidel sellises situatsioonis muud üle, kui kahe käega peast kinni hoida. Kuid vahest hakatakse siis ükskord mõistma, et vabatahtlikult kaasalööjad on vaid abi ja toetav jõud, mitte aga tasuta töökäed. Kuigi vabatahtlike näol on leitud hea ja mugav variant, kuidas näiliselt luua pilt, kui palju on meil ressurssi ja valmisolekut kõigeks. Millegipärast viidatakse pidevalt ka missioonitundele, mille najal nii vabatahtlikud kui ka palgalised töötajad tööd teevad. Vabatahtlik käib põhitöö kõrvalt abiks, sisuliselt lisatööd tegemas – veedab vabatahtliku päästjana 24 tundi komandos nagu tavapäästja ning abipolitseinik on patrullis 12 tundi nagu tavapolitseinik.
Inimene, kes teeb oma tööd iga päev ja on koos kindla paarilisega, keda ta läbi ja lõhki tunneb, saab valdavalt enda kõrval olevat inimest usaldada. Kui ta pannakse aga kokku vabatahtlikuga, kelle pädevusest ei pruugi tal täit ülevaadet olla, siis kujutage ette olukorda, kus teil tuleb ühes vabatahtlikuga minna põlevast majast last päästma või massikakluse väljakutsele, ja esimesel kriitilisel hetkel paneb teie paariline plagama või lukustab end autosse sõnadega, et tema on siin vabatahtlikult ja enda elu ohtu seadma ei hakka. Kas teie tahaksite enda kõrvale rohkesti vabatahtlikke või siiski pädevaid professionaale?
Kommentaarid