Silvia Ilves: lähedased on pahased, et rääkisin oma elust ilustamata ja ausalt

Avaldame Silvia postituse täismahus. "Käesoleva nädala Kroonikas avaldasin oma loo. See ilustamata, puuderdamata, aus lugu on pannud kajakad nüüd kõvasti kisama. Miks? Mis juhtus nüüd? Järgnevat palun mitte lugeda neil, kes artiklit (mitte ainult Kroonika pandud bravuurset pealkirja) lugenud pole. Ning kindlasti näeme igaüks lugu oma mätta otsast. Laps vaatab, kui armas on jänes. Hunt vaatab, kui hea kõhutäis on jänes. Kasukameister vaatab, kui pehme kasukamaterjal on jänes. Ja nii edasi..." alustab Silvia. 

Naine kirjutab, et on saanud intervjuuga seoses oma lähedastelt, ja ka teistelt, palju küsimusi, etteheiteid ja pahameelt. "Ja samas on tulnud palju minu jaoks võõraid naisi mu juurde vaikselt ning avaldanud tänu, et julgesin rääkida ning avaldanud oma elu saladusi, mida avalikkus kindlasti hukka mõistaks. Siin on mõned hüüded õpetajatelt-tarkadelt-kaagutajatelt ning minu mõtted nendele. "Niisugust lugu pole küll tark endast avaldada!" Aga miks mitte? Kas seetõttu, et heidan tumedat varju oma tublidele eeskujulikku elu elavatele õdedele või oma vanematele, kes meid kõiki väga armastanud on ning kelle vaprust olen alati imetlenud? Ei nõustu."

Silvia sõnul kardavad kõik inimesed kurja eestlase arvamust, kes tahaks alati võimalusel kurjuse konti närida. "Uskumatu, et kui siin niimoodi kirjutan, siis tean, et nii mõnigi mu oma hea tuttav tunneb end siin keelepeksus süüdi... Oh ei, kindlasti ei soovita ma oma elu järgi elada, sest enamik ei jääks ellu selles puhtalt emotsionaalseltki juba. Aga inimesed ongi erinevad. Mind paeluvad väljakutsed ja elu hõlmavad raskused. Sest nende läbimisel õpin tohutult palju ning astun sammu kõrgemale."

""Mõtle, mida teised sinust nüüd arvavad!" Kes teised? Kolleegid, fännid, või muidu austajad? Elu paradoks on selline, et need samad inimesed, kes mu maine pärast muretsevad, kipuvad olema needsamad, kes "murettekitavat klatši" tekitavad... Et nüüd olen inimesena vähem väärtuslik kui enne, sest ei järgi üldsust? Armas aeg. Seda mõtlevad vaid totud, kes pole julgenud elu ISE elada, vaid on elanud nii, et teistele meeldida. Mina kuulan oma südame häält. Ja seetõttu võin kinnitada, et ma ei plaanigi pürgida poliitikasse, ärimaailmasse kuniks seal valetamine ja vassimine, inimeste petmine on au sees."

Silvialt on mitu korda küsitud, kas ta ei mõtle oma laste peale, keda koolis selliste artiklite peale kiusama hakatakse. "Kool on nüüdseks läbi..? Võiks irooniliselt vastata. Aga tegelikult ükski mõistlik inimene ei näita näpuga teise peale, seda ammugi mitte koolis. See on üldse üks rumal hirm, mis mind ei vaeva, sest tean, et haukujatel suudan korvi suu ette panna küll vajadusel. Minus on piisavalt lõvilooma, et oma varandust kaitsta. Aga ma tõesti usun, et koolis, kus mu laps käib, õpivad intelligentsed lapsed, kel on intelligentsed vanemad."

Silvia küsib, miks sellist hirmu üldse tundma peaks ning soovib, et inimesed suudaksid ümber lükata väite, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. 

"Usun, et me igaüks võiks leida kõigepealt oma elu eesmärgi. Tean, et leida eneses sisemine valgus, sisemine jõud, mis aitaks ümbritseva kurjusega hakkama saada, ei ole lihtne. Mõnel aga aitab Piibel hästi. Ka minul on aidanud. Siin on ka väike oht hakata kasutama Piiblit valesti. Hakkasime Jaaguga mõned nädalad tagasi leeris käima ning olen vaimustunud meie kirikuõpetajast, kelle õpetlikke lugusid ja mõtteid maailmavaatest on hämmastavalt hea tunne kuulata. Näen Piiblit kui raamatut praeguseks hoopis teistmoodi. Arho pole asjatult toomkiriku õpetaja. Mul on tema vastu sügav austus.

Kui elutee peaks tooma veel mis iganes katsumusi ja eks neid kindlasti ka tule, võtan need lihtsalt tänuga vastu. Need on minu elu ülesanded. Kõige tähtsam on, et armastus südamest ei kaoks."