Valon Behrami (punases) pani avavoorus brasiillaste staari Neymari korduvalt pikali. Nii lubatud kui ka keelatud võtetega.Foto: AFP/Scanpix
Jalgpalli MM
20. juuni 2018, 19:15

Mart Treial | MM õpetab: kaks nõuannet vutihiiglastele

MMi avavooru põhjal näib, et jalgpallieliiti sõidutavas kujuteldavas trammis on taas kitsamaks läinud. Vabatahtlikult ei välju keegi, kuid igas peatuses (loe: suurturniiril) proovivad uued näod end kõikvõimalike võtetega vagunisse pressida.

Argentina viigistas Islandiga. Brasiilia poolitas punktid Šveitsiga. Tiitlikaitsja Saksamaa kaotas Mehhikole. Prantsusmaa ja Inglismaa võitsid vastavalt Austraaliat ja Tuneesiat, kuid kulutasid tarbetult palju närvirakke. Suurematest tiitlisoosikutest ei tekkinud kordagi kahtlust vaid Belgia võidus Panama vastu. 

Jah, pooltel läks tulemuse mõttes hästi, kuid nii-öelda pisemad või paberil kehvemad osutasid üheselt, et kaitsta oskab tänapäeval peaaegu iga sats. Statistiline tugi: rohkem kui üheväravalisi võite oli esimeses voorus vaid kolm.  

Õppetund 1: vaja on alternatiivseid liidreid. Igasuguse valehäbita umbkaitses istunud Island nullis Lionel Messi nii edukalt, et juhuslikult teleka ette sattunud vutikauge vaataja võinuks tolle mängu põhjal järeldada, et argentiinlaste nr 10 on keski keskpärane jalgpallur. 

Messi armastab möllata vastase kaitse- ja poolkaitseliini vahelisel aasal. Tema õnnetuseks nappis Islandi neljaste liinide vahel rohelist muru nagu Tokyo kesklinnas. Seega sai Messi enamasti palli olukorras, kus teda ja Islandi väravat lahutas kaheksa vihast viikingit. Neist vähemalt kaks tormasid teda reeglina ka kohe survestama. Plaan toimis, sest argentiinlased ei suutnud (või ei julenud?) Messi-sõltuvusest lahti rabeleda, vaid hääbusid ühes liidriga.

Lionel Messi (tumedas) oli pidevalt islandlaste kõrgendatud valve all. Foto: Cal Sport Media / Sipa USA/Scanpix

Teine hea näide on Neymar. Esimestest minutitest oli klaar, et Šveitsi keskpoolkaitsja Valon Behrami päeva ainuke ülesanne on hakkida Brasiilia suurimat staari. Võib öelda, et see õnnestus ideaalselt. Behrami võitis enamiku kahevõitlustest ja surus Neymari pidevalt keskjoone lähistele. See aga pole Neymari mäng.

Ometi otsisid meeskonnakaaslased järjekindlalt maailma kalleimat mängumeest. Kas brasiillased ei adunud Behrami võimu? Ei söandanud Neymari alatoita? Uskusid, et iga järgmine tribling võib siiski edu tuua? Tõsi, Neymar teenis ka omajagu karistuslööke, kuid suuremat tulu neist ei tõusnud. Pigem vajanuks Brasiilia veel mõnd meest (neid peaks ju jaguma!), kes mängu rohkem enda peale võtab. See ehk jätnuks mingitel momentidel Neymarilegi rohkem vabadust. 

Õppetund 2: võite ei kingita, need tuleb ise võtta. Pole just revolutsiooniline mõttetera, eks? Ma ei taha uskuda, et aastal 2018 mõni tippmeeskond veel vastast alahindab. Siiski näis teleri vahendusel, et mõnigi äss lootis kergema tööpäevaga pääseda. Näiteks Brasiilia võttis 1:0 värava järel (20. minutil!) jala gaasipedaalilt, selmet hea emotsiooni ja lustiga teist ning kolmandat jahtida. Šveitsi viigivärav mõjus küll äratusena, kuid siis olid trumbid juba keskeurooplaste käes.

Niisamuti jäi silma, et Prantsusmaa ründavamad mehed ei suvatsenud alatihti pallikaotuse korral tagasi töötada, mis pole märk kustutamatust võidujanust. Rääkimata kesisest mängutempost, mis kehtib vähem või rohkem kõigi suurte kohta (va Hispaania - Portugal, kes korraldasid omavahel meeldivalt vinge tulevärgi). Pean silmas, et tipud allusid näiliselt liiga lihtsalt viigi peale mängima tulnud meeskondade suretamistaktikale. Küllap lootuses, et niikuinii nad eksivad. Vahel eksisidki, vahel mitte.  

Ent nagu avavoorust nähtus, 1:0 edu pole piisav, sest tugevatel keskmikelgi jagub kvaliteeti, millega vasturünnak või standardolukord väravaks võluda. Siit soovitus kõikidele potentsiaalsetele ilmameistritele: aeg jalad kõhu alt välja võtta ning oma meisterlikkus varakult veenvaks võiduks vormistada. Muidu kuuleme pärast jälle totrat vabandust, et pall on ümmargune.