Ühel või teisel hetkel kutsub „Pärilik“ igas vaatajas esile pildil kujutatud emotsiooni. Jääb igaühe enda otsustada, kas tegemist on positiivse või negatiivse nähtusega.Foto: Outnow.ch
Film
25. juuni 2018, 13:52

ARVUSTUS | „Pärilik“ – hunnitu õudusfilm või õudne ****hunnik?

Kriitikud kiidavad „Pärilikkust“ taevani ning nimetavad seda aegade parimaks õudukaks, tavaliste kinokülastajate muljed on jäänud aga võrdlemisi leigeks ning saalist väljutakse unise näoga. Kummal siis lõpuks ikkagi õigus on?

Õudusdraama räägib loo Annie Grahami perekonnast ning nende müstilistest kannatustest, mis algavad siis, kui sureb Annie ema. Oma elu kiivalt isegi lähedaste eest saladuses hoidnud vanadaami tegemised tulevad aga peale mutikese manalateed minekut ülejäänud perekonda tagumikust näksima. Vähemalt nii väidetakse paberil.

Tegelikkuses on asjad sedapsi, et keskmine, juustust õudusfilmi näha tahtvat filmihuviline peab paraja tunnikese ootama, enne kui talle pakutakse midagi tõeliselt õõvastavat, mis maohappe pulbitsema paneks ning moka tobedalt töllakile ajaks. „Päriselt? See juhtus praegu?“ on reaktsioon, mis minu huultelt hääletult üle rullus, kui ekraanile jõudis *see* sündmus. „Davai, nüüd läheb ägedaks,“ mõtlesin omaette. Ja siis ma passisin veel tunnike, kuniks järgmised huvitavad kohad kohale jõudsid. Eks vanus jääb inimesi painama ka teispoolsuses ning isegi kummitused ei jaksa kogu aeg möllu korraldada.

Olgu kohe öeldud, et puhttehniliselt on tegemist vaat et ideaalse filmiga. Kaameratöö on suurepärane, visuaalselt näevad kaadrid ja värvid hunnitud välja ning siin-seal tehakse objektiivinurkadega vigureid, millesarnaseid naljalt filmides ei näe. Täpselt sama saab öelda ka muusika kohta, mida kasutatakse üpriski oskuslikult ning mitte ainult tavapäraste „vaikus, vaikus, vaikus, keegi vajutab vihaselt klaverklahvidele, et sa toolilt jahmatusest maha kukuksid“ stiilis ehmatuskohtade loomiseks.

Seda öeldes – kõik tundub nagu pisut lahjendatud versioon mullu ilmunud (ent alles tänavu jaanuaris hetkeks kohalikus kinolevis kanda kinnitanud) linateosest „Püha hirve tapmine“, mille leivanumbriks oligi vaatajas tohutu ebamugavustunde tekitamine. Ägedad kaameranurgad? Tuttavad „Pühast hirvest“. Pidevalt kuklasse tinistav kurjakuulutav muusika? Tuttav „Pühast hirvest“. Milles aga „Pärilik“ pisut n-ö p*rseli kukub, on fakt, et vaid väga harva suudetakse seda ebamugavustunnet 1-10 skaalal sinna kõrgeima numbri juurde viia, samas „Püha hirve tapmise“ ajal oli vähemalt minu näidik konstantselt kuskil 13 juures.

Aga see selleks. Isegi võrdluseta on selge, et „Pärilik“ on suuteline enamaks ning ainuüksi sellest ei piisa, kui üks su põhinäitlejatest – ääretult andekas Milly Shapiro – omab sihverplaati, mis kõnealuse žanri jaoks ideaalne on, seda peab toetama ka ümbritsev lugu. Näitlejatööd üldiselt on muidu ääretult heal tasemel ning terve perekond särab ühel või teisel hetkel. Anniet kehastav Toni Colette tundub kohati pisut üle pingutavat, aga samas on tema näoilmed niivõrd lustlikult veidrad, et sellele võib läbi sõrmede vaadata. Mullu detsembris vaatajaid lõbustanud „Jumanji“ filmis üles astunud Alex Wolffi tulevik tundub helge, sest noormehele keskenduvad momendid on meeldejäävad ning poisi anne kiirgab neist korralikult läbi.

Ühesõnaga, kuhu ma selle pika jutuga välja tahtsin jõuda? „Pärilik“ on spetsiifilisele maitsele valmistatud leem. Popkorni võib heaga ostmata jätta ning hääleharjutusi pole enne filmi mõtet teha, sest üle saali kajavad ehmatuskarjed jäävad seekord suhu. Samas pakub linateos pisut õõva, pisut (rõvedat) silmailu ning pisut kripeldust sisemusse, mis küsib: „Mis oleks võinud olla, kui see film olnuks veel parem?“