TEHNIKASAJAND: Kas sina nägid suluseisu? Ei? Vaatame järele!Foto: AFP/Scanpix
Jalgpalli MM
26. juuni 2018, 10:51

Karl Juhkami | Videovuti võidukäigust (1)

Jalgpalli MMi B-alagrupi lõpplahendus oli ideaalne näide 21. sajandi jalgpallist. Unustage miljonite südameid köitnud totaalne jalgpall või ahhetama panev tiki-taka. Praegu räägime videovutist!

Portugali ja Iraani kohtumine Saranskis oli kulgenud 90 minutit tavalist vutirada – Ricardo Quaresma oli järjekordse välisküljetabamusega lõunaeurooplased juhtima viinud ning Fernando Santose hoolealused olid B-alagruppi võitmas.

Pürenee poolsaare suurem riik madistas samal ajal Kaliningradis hiljuti Tallinnat väisanud ning Eestit klohminud Marokoga ja oli 1:2 kaotusseisus. Tulemus, mis jätnuks hispaanlased läänenaabrite järel grupis teiseks. Siis pandi käima aga videojalgpall.

Esmalt suunas Kaliningradis filigraanse liigutusega palli väravasse vahetusest sekkunud Iago Aspas. Siiras rõõm sai kesta aga mõne sekundi, sest mõnikümmend meetrit eemal seisis äärekohtunik, lipp püsti. Samal ajal 1587 kilomeetrit ida pool ümbritsesid Iraani mängijad peakohtunik Enrique Cacerest ning nõudsid 0:1 kaotusseisus 11 meetri karistuslööki.

Seejärel ei haaranud teleripuldi järele mitte ainult tavaline vutifänn, kes segases olukorras pildikastile volüümi juurde keeras, salamisi selgust otsides, vaid ka mõlema mängu arbiiter, kes kõrvaklappidest müstilist sosinat kuulis.

Pinge haripunktis, liikusid mõlema mängu õigusemõistjad oma väljakuäärse monitori juurde, et juba varem videokohtuniku poolt tehtud otsust oma silmaga kaeda (ning kinnitada). Siinkirjuta lause ei väljenda siiski piisavalt täpselt seda, kaua protsess mõlemas kohtumises aega võttis.

30 sekundit, minut, poolteist, ligi kaks minutit, kuniks Hispaania viimaks oma viigiväravale kinnitust sai. Õiglaselt! Kuid selle minut ja 50 sekundit kestnud pausi jooksul jõudsid VARi pereringis kiruda kõik, kes seda vähegi soovisid. Aga ka kiidulaulu lõõritajatele anti sama pikk esinemisaeg.

Mõned sekundid hiljem sai teiselt ekraanilt näha, kuidas Iraani ja Portugali mängu peakohtunik Ravshan Irmatov ettesirutatud käega penaltipunkti suunas jooksis. Ka seal mängus oli kaks minutit ja 40 sekundit kestnud ootus päädinud lahendusega.

Niisiis oli mõnekümne sekundilise reaalse mängu jooksul muutunud mõlema kohtumise skoor, mille tulemusena Hispaania grupi liidriks kerkis ning kaheksandikfinaalis Venemaa vastaseks sai. Portugal jäeti õigusemõistja(te) otsus(t)e tõttu, mida vutieksperdid üle maailma pigem laidavad, grupis aga teiseks.

Seetõttu langes kaheksandikfinaalis Uruguayga vastamisi minev valitsev Euroopa meister samasse tabelipoolde (kui kõik loogilist radapidi kulgeb) Prantsusmaa, Brasiilia, Saksamaa, ja Belgia/Inglismaaga. Hispaania tee peal seisavad ees aga Jaapan, Mehhiko ja Taani.

Reaalsuses kestis mõlemas mängus otsustuspinge aga kaks minutit ning Iraani-Portugali mängust lahkus elekter alles kohtuniku lõpuvilega, kui oli selge, et Aasia riik alagrupist edasi ei pääsenud.

Õhtust targemal hommikul on videokohtuniku teema aga jätkuvalt kuum. Vandenõuteoreetikud saavad jätkuvalt kiruda õigusemõistjate subjektiivsust ning kaheldava väärtusega otsuseid. Sealjuures mitte ainult väravate puhul, sest VARi nõudvaid situatsioone esines mõlemas kohtumises veelgi. Vahel kerimisvõimalust kasutati, vahel mitte.

Teised on rahul, et õiglus suures plaanis võidutses. Vähemalt mõnes olukorras, mis muidu võinuks arbiiteril kahe silma vahele jätte.

Kui nüüd järele mõelda, siis videovuti võlud ja valud on pea äravahetamiseni sarnased sellele jalgpallile, mida maailm enne 14. juunil alanud suurturniiri armastas. Pingelised hetked, subjektiivsus, valed otsused, õiged otsused ja mis peamine – draama!

Nüüd lihtsalt peame enne vihahoo või kiidulaulu välja purskamiseks kaks minutit ootama, kuniks videopilti edasi-tagasi keritakse. Ja kes teab, äkki tuleb see 120sekundiline mõtlemisaeg meile kõigile emotsionaalselt isegi kasuks. Saab vahelduseks enne ütlemist ka mõelda.