Kohtunik Enrique Caceres suundub videokordust vaatama.Foto: AP/Scanpix
Jalgpalli MM
26. juuni 2018, 14:22

Siim Kera | Minu parim sõber VAR sulatab mu sisemuse

Appi, VAR võtab jalgpallimängust elu! Nii kartsid jalgpallisõbrad enne MMi, paljud tunnevad siiani nii. Nad lihtsalt ei suuda vahtida, kuidas peakohtunik teeb kätega kauni nelinurga ning tormab tuhatnelja kordust vaatama.

Tean, et paljud vutifännid tunnevad, et see on jube, lausa košmaarne! Milline mõttetu ajapaus, jalgpall ei ole enam loogiliselt voolav sportmäng! Ja nii edasi.

Ausalt, just see on minu absoluutne lemmikosa VARi juures. See rullub lahti nagu parim telesari. Televisioonis on termin cliffhanger, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et hooaeg lõppeb eriti suure pauguga ja järgmised kaheksa-kümme kuud saavad vaatajad mõtiskleda, et kuidas pagan see nüüd kõik edasi läheb. „Friends“ oli ses alati üsna tugev, ka „Breaking Bad“. Või nimeta peaaegu ükskõik milline hinnatud teleteos.

Kohtuniku lippamine ekraanilt kordust vaatama on perfektne cliffhanger. See ei kesta küll mitu kuud, aga võib kesta mitu minutit. Ja selle aja jooksul higistavad üksteist närviliselt vahtivad jalgpallurid, higistavad tribüünid koos meeletu massiga, higistavad kohtunikud staadionikatlas, higistavad videokohtunikud Moskvas, higi sees suplevad tugitoolisportlased. See on imeline hetk, kus aeg peatub ja käed haaravad juustest. Närvid tõmmatakse kontrabassikeeltena pingule, hingamine muutub kiireks kui Merlene Ottey, sisemus sulab. See on dramaturgia meistriklass.

Ja siis tuleb see otsus! Ah, see kõik oli seda väärt. Penalti! Sobib. Ei sobi. Vahet polegi. Teekond sinnani on olnud lihtsalt nii vägev.

VAR on teinud mängu õiglasemaks, kuid me ei saa kunagi eeldada, et VAR teeb ainult 100% õigeid otsuseid. Osadest kommentaaridest jääb mulje nagu VAR oleks mingi düstoopiline tulevikuelukas meisterdatud juhtmetest ja bittidest. Ei, VAR ei ole robot. VAR on inimene ja ükskõik kui palju inimesi kokku ei satu, vahepeal eksivad nad ikka.

Mitukümmend inimest võib tegeleda reklaamikampaaniaga, aga lõpuks valmib ikka selline šovinistlik kaos, et esimesel päeval korjatakse plakatid maha. Sada persooni võib toimetada ajalehte, aga esikaanel ilutseb ikka suurelt kirjaviga ning ühe šarlatani asemel figureerib fotol teine. Juhtub. Me ei saa kunagi ideaalseteks ja VAR ei saa kunagi ideaalseks.