Andres Must | Inglismaa – unistuste maailmameister (2)

Peatreener Gareth Southgate nimetab oma ründajat “asendamatuks” ning Panama mängu järel, kus Kanei arvele kirjutati kolm väravat, kordab ajakirjandus rõhutatult üle, et Kane on kolmas inglane, kes MMil kübaratriki löönud.

Tõde, nagu Prantsusmaa filosoof Michel Foucault on osutanud, pole subjektiivse tunnetuse, vaid võimu produkt. Seega on “fakt” sündmuse kirjeldamise üks võimalikke viise. Kirjelduste konkurentsis jääb peale tugevaim, konjunktuuri ootustele vastav, ja siinjuures pole üldse oluline, kuivõrd terviklik too kirjeldus parasjagu on.

Kane lõi MMil kolm väravat, seda hakatakse inglise lastele koolis õpetama. Kelle vastu ja kuidas täpselt, seda ei mäleta aastate möödudes keegi. Kelle vastu lõi Lineker kübaratriki 1986. aastal?

Üks pisipõhjus, miks jalgpalli MM-il on võimet inimesi köita, võib peituda selle traditsioonidest kinnihoidvas toimimismehhanismis. Kuigi suures plaanis on iga turniiri eel stsenaarium ette teada, kordame needsamad toimingud iga nelja aasta järel ikka ja jälle üle: nõrk Saksamaa on alati tugev; nüüd peaks olema jälle Brasiilia kord; aafriklased lähevad preemiate üle kindlasti tülli.

Ja üks neist väljakujunenud klišeedest kaasab favoriitide hulka ka Inglismaa: 20 aastat valu, 32, aastat valu, 44 aastat valu, 56 aastat valu... Muutuvad vaid numbrid, mis lahutavad inglasi nende ainsast tiitlist 1966. aastal.

Inglaste turniirieelne klassikaline arutluskäik on olnud järgmine: Inglismaa mängijad kuuluvad maailma tippklubidesse, neil on palju kogemusi, ja nüüd on tõesti meie kord! Sel aastal, kui Inglismaad esindab meeskond, mis aga paberil üks kõigi aegade vähemnimekamaid, kasutati teist teed.

Ja nimelt, kuna meeskonnal pole vähimaidki pingeid, neile pole pandud vähimaidki ootusi, võib just see olla edu võti! Selle mõttekäigu paradoksaalsus võib esmapilgul isegi märkamatuks jääda, kuid see ei suuda varjata tegelikku reaalsust: kuidas on üldse mõeldav, et Inglismaa saab osaleda MMil ilma kõige suuremate ootusteta.

Isegi kui puhtsportlikud arutelud võivadki jääda tagasihoidlikumatesse raamidesse, siis muud ühiskondlikud mehhanismid arvestavad ikka võiduvõimalusega. On välja toodud, et avamängu Tuneesiaga vaatas 18,3 miljonit inglast, mis 5,2 miljoni võrra enam, kui suutis telerite ette meelitada mõned nädalad varem peetud prints Harry ja Meghan Markle kuninglik pulm. Mängu Tuneesiaga aga ei vaadata lihtsalt vaba aja sisustamiseks, see on eesmärgipärane.

Unistus maailmameistrivõistluste võidust kuulub lahutamatult inglaste ühiskondlikusse DNA-sse ning sellele unistuse suudab aktiveerida iga pisemgi välismõju. Kane'iga seonduv on harivaks näiteks. Olgu siin toodud faktid, millest meedia mööda vaatab: Kane on löönud viis väravat FIFA edetabeli 21. (Tuneesia) ja 55. (Panama) vastu.

Need on meeskonnad, kelle MMi eelseks reaalseks eesmärgiks võis olla punktikese saavutamine, mõne värava löömine. Nägime ju, milline tohutu rõõm valitses Panamad, kui kuueväravalises kaotusseisus lõpuks ka ise väravani jõuti.

Ja veel. Kane'i kolmest väravast kaks sündisid Panama vastu penaltist ning kolmanda puhul ei saanud Kane isegi arugi, kuidas tema väravalööjaks osutus. Värav on sedavõrd kurioosne, et täpne kirjeldus siin võiks venida liiga pikaks, lihtsam on see lugejal veel korra ise üle vaadata.

Ometi seisab Kane nüüd Geoff Hursti ja Gary Linekeri kõrval, kellest esimene lõi kolm väravat 1966. aasta finaalis, teine 20 aastat hiljem alagrupi viimases mängus Poolaga, kus inglastel hädasti suurt võitu vaja oli. Kaalukategooriad on erinevad, kuid statistika varjundeid ei arvesta.

Sündmuse edastamisel jääb peale kirjelduses, millise järgi on avalik nõudmine kõige suurem. Ja inglane nõuab lootust! We still believe – too Lightning Seedsi kakskümmend aastat tagasi lauldud kuulus inglise jalgpallihümn pole päevakajalisust kaotanud. Seda viisijuppi on kuulda ka Venemaa tribüünidelt.