Jalgpallimängu pahupool: „Eesmärk on kohtunik võidu nimel ära petta. Kõik.“ (1)

Vahel tundub, et jalgpallimäng on üks suur pettus. Teater, kus võidab see, kes paremini näitleb ja oskuslikumalt kohtunikke kavaldab. Miks pallivõlurid nii palju sohki teevad? Kas see on aktsepteeritav? Nende küsimustega pöördus Õhtuleht Indrek Zelinski (endine tippründaja, praegune Pärnu Vapruse peatreener) ja Tarmo Kingi (vigastust raviv klubita tippjalgpallur) poole.

Võimalikke sulitempe on palju. Ühed üritavad meeleheitliku käetõstmisega otsust enda kasuks kallutada. Teised armastavad vilemehega vahetpidamata vestelda. Kolmandad kukuvad kergelt või suisa põhjuseta. Neljandad joonistavad pärast kossi sõitmist õhku pallikujutisi. Viiendad viivitavad aega. Ja kuuendad kasutavad salamisi kämmalt.

„Meie, eestlased, oleme liiga ausad, mujal maailmas käibki asi nii,“ ütleb Kink, kes karjääri jooksul kulutanud Venemaa, Ungari, Inglismaa, Ukraina, Itaalia, Šotimaa ja Soome muruplatse. „Isegi, kui sul pole õigus, aga tõstad kuuendat korda kätt, siis võib-olla kohtunik eksibki ja annab sulle selle tähtsa palli. Kerge mõjutamine käib kogu aeg. Samas mõned olukorrad ongi 50-50.