Kas Kristian Kullamäe täidab ka tähtsates mängudes põhimängujuhi kohta.Foto: Alar Truu
Korvpall
28. juuni 2018, 00:05

Ats Kuldkepp | Korvpallikoondis võiks noorendamisega lõpuni välja minna (7)

Päev enne Eesti korvpallikoondise MM-valikmängu Suurbritanniaga valdab mind kummaline tunne. Ühtepidi on tegu ju tähtsa matšiga – kaalul on valiksarja saatus. Ent noorenduskuur on sportlikku pinget kõvasti vähendanud.

Kuigi mängijad ja peatreener Tiit Sokk on kogu aeg kinnitanud, et nii Suurbritanniat kui ka Kreekat minnakse võitma, siis tohutut koormat palluritel peal pole. Kaks kaotust ja valiksarjast väljalangemine on tõenäolisem variant kui emba-kumba alistamine.

Ent platsil toimuvat pole juba ammu nii põnev jälgida olnud. Kolmik Sokk-Talts-Kangur oli aastaid tuntud headuses ja vedas koondise mitme ilusa võiduni. Aga Kristian Kullamäed ja Maik-Kalev Kotsarit vaadates õpime iga minutiga midagi uut.

Ja nii need meeleolud vahelduvad. Kogu noorte värk on äge, aga võiduootuse asemel on ainult lootus. See jutt käib loomulikult ainult Suurbritannia mängu kohta. Kreeka on Kreeka, ükskõik, millise koosseisu Eesti neile vastu paneb.

Aga mis saab siis, kui Suurbritannia atleedid Eesti noortest täielikult üle jooksevad ja  meile Glasgow’s 30punktilise „panevad“? Ilmselt mitte midagi.

Kindlasti on neid, kes kuulutavad, et koondis on samasuguses mudas nagu 10 aastat tagasi, aga üldiselt on korvpalliavalikkus näidanud suve hakul harva nähtavat paindlikkust. Koondise nigel kokkumäng on täiesti arusaadav ning „ameeriklaste“ ehk Kotsari ja Rauno Nurgeri kohanemisraskused loogilised.

Tõsi, Nurgeri esitused on tekitanud oluliselt rohkem küsimusi kui võiks. Kotsar on teinud palju eksimusi, aga ta vähemalt kuulub platsile. Nurger pole suutnud mängu kiiruse ja füüsilisusega seni sammu pidada. Suurbritannia tsentritega hakkama saamine oleks selge areng. Mis seal salata, kardan, et nii pigem ei juhtu.

Kui midagi soovida, siis seda, et treenerid läheksid kahes valikmängus noorendamisega lõpuni välja. Eelkõige pean silmas mängujuhi positsiooni. Kui Kristian Kullamäe vigu täis ei tee või täiesti lati alt läbi ei jookse, võiks ta sellel kohal mängida umbes 30 minutit.

Rain Veidemanile ei sobinud Itaalia esiliigas number ühena mängimine kuigi hästi ja esmaspäevane kohtumine Soomega ainult kinnitas seda. Tema vorm tundub samas olevat üsna korralik ja number kahe peal on ta kindlasti vajalik pallur. Mitte ainult vajalik, vaid loodetavasti suudab ta tõusta samasuguseks liidriks nagu 2016. ja 2017. aasta suvel.

Tore oleks ka Sander Raiestet number kolme positsioonil pika keti otsas näha. Aga ilmselt pole ta Tiit Soku usaldust veel ära teeninud ja kui asjad väga nihu lähevad, ei jää midagi muud üle, kui mängida kolme lühikesega. Mängud Soomega vahele jätnud Janari Jõesaart võib esialgu pidada parimal juhul vaid jokkeriks, sest koondises pole ta ennast veel tõestanud. 

***

Ennist sai räägitud, et Suurbritannia on Eesti vastu favoriit. Aga ootamatusi juhtub. Täpselt samamoodi ei osanud ma arvata, et Šotimaal võib suvel üle 30 kraadi sooja olla. Glasgow’s paistab suvel keskeltläbi poole vähem päikest kui Tallinnas, aga praegu on siin korralik Balkan ja ilmarekordid purunevad.