Liigume
1. juuli 2018, 11:00

Maratonini on veel palju minna!

9. juuni oli Narva Energiajooks. Jooksin oma kolmanda poolmaratoni – tubli 21,1 km. Aeg 2.23.56. Ütlen kohe, et see tulemus oli mulle väga meeldiv üllatus. Ma ei läinud väga suurte ootustega, sest olen stabiilsemalt trenni teinud ju vaid mõne kuu – pärast septembris toimunud Vilniuse poolmaratoni (sealne aeg 2.24.49) oli trenn väga minimaalne ning olin ka kaalus juurde võtnud, et põhimõtteliselt alustasin talvel ju jälle nullist.

Ma polnud kevadel kunagi poolmaratoni jooksnud, ikka sügisel ehk siis hetkel, kus tavaliselt olen hooaja parimas vormis. Kuna see aasta pean maratonivormis olema sügisel, siis tuli poolmaraton sättida varasemaks. Narva ei olnud siiski kindel enne kui kaks nädalat enne võistlust. Õnneks lõpuks selgus, et töögraafik oli sobiv ja sain endale seltsiks Tarmo onu, kes jooksis Narvas oma esimese poolmaratoni ja kohe alla kahe tunni.

Tegelikult hommikul polnud miski väga sobiv - sain ainult 5 h magada, sest tööpäev lõppes nii hilja ja hommikul pidin väga vara tõusma, sest Narva on pikk tee sõita - olin nagu öökull silmad krõllis ja juuksed sassis, hüppasin 10 minutit enne minekut voodist välja, unustasin hulga asju koju ja õnneks poole tee peal Olerexist sai putru. Kartsin kohutavalt oma kõhu pärast - 21 km jooksul jõuab väga palju ebavajalikke pause teha kui tahta, aga õnneks ei olnud vaja peale joogipunktide lisa peatusi teha.

Mul oli eelnev päev väga täpselt paika pandud, mis sõin ja jõin - hommikul kaerapuder nagu ikka tavaliselt, päeval viinamarjamahla, roheline smuuti avokaadoga ning lõunaks lõhe ja avokaado, natuke maiustasin viigimarjadega, mis kaetud šokolaadiga, õhtul peedimahla ning enda keedetud rabarberikisselli. Sobis mu kõhule, seedimisele ja andis piisavat energiat. Mõte oligi võistluspäevaeelne menüü paika saada ja läbi katsetada, et maratoni ajaks oleks kõik paigas ja läbi proovitud. Miks sellised valikud - viinamarjamahl annab glükoosi, kook ja pasta liiga rasked minule, nii tunduski viigimari ja kissell olevat hea asendus. Kissellis olev kartulitärklis on sama süsivesik, mis pastas. Ja siis kuskilt lugesin soovitust enne süsivesikute tarbimist laadida rasvu ehk lõhe ja avokaado. Mõte peaks olema, et kui vähendada süsivesikutest saadava energia osakaalu rasvadest saadava suurendamise arvel, siis antakse organismile selge signaal, et nüüd tuleb hakkama saada rasvadest saadava energiaga. Organism ei suuda ka lõputult omastada süsivesikuid ja toitumine peab olema  mitmekülgne. Minul siinkohal muidugi arenemiskoht, et tervislik toitumine peaks olema pidev, mitte ainult enne võistlust. Pikamaajooksjal on oluline nii toidust saadav energia kui ka mõju seedimisele ning kehakaalule. Mida rohkem kaalu on vaja endaga kaasas kanda, seda suurem on vajamineva hapnikukogus ning oled aeglasem.

Aga võistlusest endast - start ja finiš olid väga kaunil jõepromenaadil, mis ühest küljest oli ääristatud bastionimüüridega ja teisel pool oli näha Eesti ja Vene Föderatsiooni piir. Mitmetes blogides jooksjad tõid välja, et neid üllatas, et jooks algas tõusul, kuid ma ei pannud seda ärevuses tähelegi. Ootasin enim lõiku läbi Kreenholmi, mis oli tõesti vahva ja tõi meeleliigutuspisara silma. Mul on Kreenholmiga suurepärased mälestused - üks Xdreami etapp oli seal. Kogu rada hõlmas Kreenholmi territooriumi ja saime Katrini ja Kätliniga iga sentimeetri läbi puurida. Üks meeldejäävamaid võistlusi.Kahjuks Kreenholmi kilomeetrid jäid lühikeseks ja pikem ja nürim lõik oli ees ootamas - kui esimesed 10 km läksid väga kiiresti linnas sees, siis pikk sirge lõik linnast välja maanteel 4-5 km üht ja teistpidi sisaldas mu aeglasemat kilomeetrit ja ohtralt sisemonolooge. Selg sirgu! Käed käima! Lihtsalt jookse! Palavus pole väsimus! Vaata ainult ette! Võta valu omaks, see on osa sinust! Ole uhke enda üle!

Samuti jälgisin vahepeal oma kilomeetriaega ja püüdsin ennast edasi sundida kui väga langema kiirus hakkas. Aga jaa sellel lõigul paistis päike selga ja pähe ning janu oli meeletu. Kuigi tean, et vee pähe valamine aitab paremini kui joomine niisama, siis seekord kaotasin enesekontrolli ja jõin liiga palju. Viimasel kilomeetril tundsin kuidas magu oli veest punnis ja loksus ebameeldivalt. Õppetund - ära ahnitse. Õnneks suuri ebameeldivusi ei olnud, kuid pulsivöö hõõrus meeletult ja ükskõik kuidas ma teda ei sättinud, siis finihisse jõudes oli mu nahk verel. Alles mõni päev tagasi vaatasin, et saan hakata uuesti kandma, et on paranenud. Järgmine kord  teibin ohukohad ära. Parem jalg oli ka vahepeal imelik, aga püüdsin sellele mitte mõelda ja kahe päeva pärast oli kõik korras. Mõni kilomeeter sai jälgida, kuidas kiiremad vastu tulid - nägin ära võitjate pingutused ning püüdsin silmadega Tarmo onu leida ja meel oligi rõõmus kui saime tervitada rajal.

Kõik raske saab alati mööda ja nii kulges viimane lõpp mööda promenaadi finiši poole juba üsna lennates. Jõudsin veel mõelda kui hea meel mul oli, et tulin, kuidas Narva jääb meelde positiivse elamusena kui medal riputatigi kaela. Hästi ilus läikiv medal. Silm kippus märjaks. Teadsin, et aeg peaks mulle ka meelejärgi olema, kuid ei jõudnud enam lõpus arvutada, sest olin oma kella veidi varem käima pannud. Kui lõpuks teadvustasin, et 1.33 minutit parandasin Vilniuse aega oli hea tunne küll. Aeglaselt aga ikkagi toimub areng. Kindlasti poolmaraton on selline distants, mida lähen tulevikus veel läbima ja mille aegagi sooviks parandada. Nii et võib-olla satun Narva veel, kes teab. Rada oli sobiv, korraldus hea ning meelitada nad ka oskavad kauni asukohaga, vahva medali, põneva rajavideo ning lõpetajavideoga, kust oli päris hea vaadata oma lõpusamme, mis andsid aimu, et mõned kilomeetrid oleks jaksanud veel.

Maratonini siiski veel pikk tee.