ANDRES MUST | Saksamaa näitel: suure edu varjuküljed – pseudoküsimused varjavad tõsised probleemid (1)

Kujundlikumalt poleks saanud sakslaste täispuhutud ettekujutusi purustada. Justnimelt ettekujutusi, neid, mida meedia viimastel kuudel selgelt nähtavate kontuuridega maalinud oli.

Tänase (28/06) Fussball Bildi juhtkirjas meenutab ajakirjanik Matthias Brügelmann, et neli aastat tagasi, pärast poolfinaalis saadud 7 : 1 võitu Brasiilia üle avaldas Bild esilehel foto rõõmustavate sakslastega ning kaks sõna “Ohne worte!” (“Pole sõnu!”). Brügelmann lisab, et sõnad puuduvad ka nüüd, neli aastat hiljem. Siinkohal tuleb aga osutada, et puuduvatest sõnadest moodustuv tühjus pole ise tühi. Kui neli aastat tagasi oli see täidetud lugeja enda joovastavate emotsioonidega, siis sel korral näib, et tühjus on tingitud teadmatusest, arusaamatusest, seda ei osata lihtsalt täita. Tühjust ei täida eesmärk, vaid paratamatus.

Kõigi kommunikatsioonimudelite aluseks on traditsiooniline mudel: saatja – tekst – adressaat. Semiootik Juri Lotman on märkinud, et selle skeemi seisukohalt on kommunikatsiooni eesmärgiks, nagu sõna isegi vihjab (communitas – “ühisus”), suhtlemise adekvaatsus.

Ajakirjandus seevastu toimib üldjoontes aga sedasi, et osutab väljavalitud objekti ühele konkreetsele karakteristikule ning esitleb seda kui vähendatud kujule viidud tervikut. Et objekti psühholoogiline tervik seejuures kaotsi läheb, pole ajakirjanduse eesmärke silmas pidades üldse oluline. Lugedes nüüd sakslaste esimesi kaotusejärgseid reaktsioone, tulebki möönda, et nood arvamused on osalt kujundanud just adekvaatse informatsiooni nappus.

Veel eile pärastlõunal kuulus Saksamaale kolm tähtsat tiitlit: 2014. aasta MM-tiitel, 2017. aasta maailmajagude karikas ning 2017. aasta kuni 21-aastase EM-tiitel. Ja et sakslaste käsutuses on kõrgeima kvaliteedimärgiga infrastruktuur, mida käsutab haritud ja edukas inimressurss, võis Saksamaa jalgpall tunda rahulolu eilsest, tänasest ja homsest. Mis saab valesti minna, võis tavaline jalgpallifänn mõelda?

Ainult Erdogan varjutas Neueri

Esimene, laiem probleem seisneb selles, et väga suure jalgpalliriigina, kus meedia peamise tähelepanu pälvib kodune jalgpall, pole tollel fännil kinnistunud arusaama, et viimastel aastatel on ka mitmed teised riigid põhjalikult oma jalgpallistruktuuri muutnud ning Saksamaa pole kaugeltki enam kättesaamatus kauguses.

Teine, Saksamaa-keskne probleem väljendub aga asjaolus, et ajakirjandus, müügisunnist kohustatuna, pigistas viimastel kuudel oma praegust kaptenist Manuel Neuerist välja viimase kui piisa. Neueris väljendus vähendatud kujule viidud tervik.

Lugu ise oli muidugi ahvatlev. Neuer sai eelmise aasta 19. septembril sedavõrd rängalt vigastada, et suutis taas väljakule tulla alles mai lõpus. Ja vaatamata sellele, et Saksamaal on terve plejaad väga häid väravavahte, eesotsas FC Barcelona põhiväravavahi Marc-Andre ter Stegeniga, arutles Saksamaa avalikkus üha kasvava intensiivsusega Neueri-küsimust ning Neueri paranemisel lausa nõudis talle koondisekohta. See varjutas väärtuslikuma sisuga küsimused: kas tippmängijad pole ülekoormatud; miks Timo Werneri hoog hooaja teisel poolel rauges; kas Saksa klubide vähene edu Euroopas väljendub ka nõrgas koondises?

Keskendumine Neueri-küsimusele suutis luua arusaama, et kõik muud küsimused polegi sedavõrd päevakohased. Ilma vähimagi liialduseta võib kinnitada, et Neueri-teemat suutis viimaks varjutada vaid jalgpalli pakutud spordiväline intsident, kui Mesut Özil ja Ilkay Gündogan mai keskpaiku end koos Türgi riigijuhi Recep Erdoganiga pildistada lasid, hoides samal ajal käes jalgpallisärgi kirjaga: minu president. Ent muud teemad, puhtsportlikud, jäid Neueri küsimuse varju.

Jah, ilmekamalt poleks MM saanud sakslastele lõppeda. Neueri jõlkumine vastase väljakupoolel, seal, kus tegusid oleks pidanud tegema tema meeskonnakaaslased, osutas täpsetele koordinaatidele, kus sakslaste probleemid tegelikult peitusid.