Diego Maradona laupäevast Prantsusmaa-Argentina kaheksandikfinaali jälgimas.Foto: AFP/Scanpix
Jalgpalli MM
1. juuli 2018, 12:00

ANDRES MUST | Maradona rehabiliteerimine ehk Kuidas endine vutistaar kogu maailmale oma tõde kuulutab (2)

Pikki aastaid, kui mitte aastakümneid, oli Diego Maradona maailma jalgpalliorganisatsiooni juhtide silmis üks nimekaim persona non grata. Eks neid oli muidugi teisigi – vilepuhujatest endised töötajad, häirivalt uudishimulikud ajakirjanikud –, kuid maailmakuulus Maradona oli eriliselt ohtlik, kuna tuntus tagas talle alati massilise kuulajaskonna.

Tänaseks on osad vahetunud. Paljud Maradona-kriitikud on FIFA juhtimisest eemaldatud, neist mitmetele määratud reaalsed vanglakaristused, Maradona seevastu liigub ühelt FIFA ürituselt teisele ning kuulutab maailmale oma tõde.

Ent väljendusrikkaid märke Maradona rehabiliteerimisest on teisigi. Ühe ilmekama neist leidsin hiljuti Zürichis asuvast FIFA muuseum-raamatukogust. Täna veel üsna pisikes, kuid jõudsalt kasvav raamatukogus, mille hulgas mõned eestikeelsedki väljaanded, leidus ka kaks aastat tagasi ilmunud Maradona viimase autobiograafia ingliskeelne väljalase – “Touched by God. How We Won the Mexico '86 World Cup” (Jumala poolt puudutatud: kuidas me võitsime 1986. aasta MMi - toim.).

Raamatu olemasolu tolles raamatukogus pole iseenesest kuigi tähelepanuväärne – kirjastused ja autorid saadavad raamatuid FIFAle omal vabal tahtel – kuid märkimisväärne on asjaolu, et noil päevil, mil mina raamatukogu külastasin, seisis Maradona raamat eraldi esiletõstetuna n-ö soovitustelaual, kõrvuti Johan Cruijffi, jalgpalli ühe pailapse, autobiograafiaga.

Sündmus muutub aga veelgi märgilisemaks, kui heita raamatusse kasvõi kõige põgusam pilk. Võib kindlasti väita, et Maradona poolt vahetanud pole – tema süüdistused FIFA suunas on jäänud niisama vankumatuks nagu need on olnud aastakümneid.

Üksteise järel saavad Maradonalt sõimata FIFA varadega omakasupüüdlikult majandanud endised presidendid Joao Havelange ja Sepp Blatter (Maradona süüdistus: need mehed pakkusid talle võimalust saada osa FIFA sissetulekutest, tehes talle 1993. aastal ettepaneku liituda “FIFA perega”), pikaaegne Argentina jalgpalliliidu esimees ja FIFA asepresident Julio Grondona (Maradona süüdistus: müüs maha 1990. aasta finaali ning pidanuks olema FIFA ametnikest esimene, kes vangimajja toimetatakse) ning endine UEFA president Michel Platini (Maradona süüdistus: kogus panka raha, mille jalgpallifunktsionärina kokku oli varastanud; südametu kalkun).

Maradona. Foto: AFP/Scanpix

Ent mis meie huviorbiidist veelgi olulisem, Maradona lajatab ka tänase FIFA presidendi Gianni Infantino suunas, kelle initsiatiivil Maradona oma koha FIFA võimuhierarhias üldse saavutanud on. Maradona teatab, et Infantino on mitmeid võistluste loosimisi läbi viies teadlikult manipuleerinud tulemustega, olles selleks kasutanud kuumi ja külmi loosimispalle.

Maradona ütleb, et Infantino hoolib jalgpallist niisama vähe kui Blatter ning lisab viimaks: "las ma meenutan teile, et Infantino oli üheksa aastat Platini assistent."

Loomulikult ei saa Maradona öeldud võtta sulaselge tõena. Nii näiteks väidab ta, et 1986. aasta finaali järel ei surunud Havelange autasustamisel tema kätt. Video tõestab vastupidist. Kui sellised valed puudutavad nii tühiseid episoode nagu tühipaljas käepigistus, siis on alust arvata, et pisemaid ja suuremaid valesid, valesti mäletamisi, on raamatus teisigi.

Meile polnud need näited aga olulised mitte osutusskaalal õige/vale, kuivõrd selle raamatu sisu ja kohaga FIFA raamatukogus osutada FIFA enesereflektsiooni kasvu võimalikkusele.

Minu sirutusulatus jääb liiga lühikeseks hindamaks Maradona reaalset mõjuvõimu FIFA-s, kuid sellegi poolest võib ilma vähimagi kahtluseta öelda, et Maradona oma egotsentrilises ning lapsepärases jutustamisõhinas juhib asjalikku tähelepanu FIFA minevikuplekkidele, mida organisatsioon ise aastakümneid eitanud või varjata püüdnud on.

Siinkohal olekski huvitav edasi mõelda, kas FIFA raamatukokku ning selle soovitustelauale, kõrvu Cruijfiiga, võiks jõuda ka John Sudgeni ja Alan Tomlinsoni “Great Balls of Fire” (suured tulekerad, otsetõlge - toim.), 2003. aastal ilmunud kahe briti autori Havelange aegse FIFA valgustkartvatest tegemistest sisuka sissevaate andev raamat, mille ilmumist Šveitsis püüdis Blatter oma juristidearmeega takistada.