Esiteks: mis mõttes Venemaal ja mitte peakonkurendiks peetud Inglismaal? Kuidas on võimalik, et riiki, mis kaks aastat tagasi kasutas olümpiamängude aega ära selleks, et rünnata Gruusiat, premeeritakse nüüd suure spordiüritusega? Seda sündmust ei tohiks mingil juhul toetada.
Ja teiseks: nii lähedale kui nüüd ei tule jalgpalli-MM Eestile ilmselt kunagi. Nii et kui ma tahan mõnd MMi mängu oma silmaga näha, siis on selleks elu võimalus.
Seletamatu hirm
Eelmisel talvel hakkasingi asjaga tegelema. FIFA lehelt üldises piletisüsteemis piletite tellimine osutus küll keeruliseks, kuid lõppes õnnelikult: meile eraldati viis piletit 22. juunil Peterburis toimunud mängule Brasiilia vs. Costa Rica ja kuigi tellida sai vaid neli piletit korraga, lubati viies ka sinna lähedale istuma paigutada (lähedale tähendas selles kontekstis samale poole staadionit, umbes 500 meetri kaugusele).
Suure üllatusena tuli meile ka asjaolu, et koos piletitega sai taotleda MMi ametlikku fännikaarti, millega pääses Venemaale viisata. Lihtsalt panid oma lamineeritud kaelakaardi piiripunktis lauale ja piiriametnik palus sul lahkesti edasi astuda.
Samal ajal selgus MMi teemadel muidugi veel asjaolusid, mis minu meelestatust ürituse suhtes just ei parandanud. Ajakirjanduses ilmusid väited, et Venemaa sai korraldusõiguse puhtakujulise korruptsiooniga ning mitu otsuse teinud FIFA täitevkomitee liiget pidi tagasi astuma. Hoolimata Venemaa viletsapoolsest majandusseisust, õnnestus Vladimir Putinil eraldada MMi korraldamiseks ajaloo suurim summa ehk 12,2 miljardit eurot (võrdluseks: Eesti riigieelarve on alla 10 miljardi). Väited, et nagu ka Sotši olümpiamängudel, läks arvestatav osa sellest võimudele sõbralike ettevõtete kaudu valitsejate endi taskusse, kõlavad mulle pigem usutavalt.
Ja viimaseks – kuigi olen viimase paari aasta jooksul Venemaale sattunud ja seal on olnud täitsa tore, tekib iga kord sinna minnes mingi seletamatu hirm. Riik, kus ajakirjanikud ja opositsiooniliidrid ootamatult surma saavad ja mis aeg-ajalt Eesti kodanikke Lefortovo vanglasse pistab, lihtsalt tekitab seda.
Aga kui ma kaks päeva enne mängu koos ema, isa, abikaasa ja vennapojaga Piiterisse lendasin, hajusid murepilved kiiresti. Eestis tavalist elu elades on lihtne unustada, kui suur, dünaamiline ja uhke ajalooga 5,4 miljoni elanikuga Sankt-Peterburg ikkagi on. Ükskõik, kas vaadata balletietendusi, kunstimuuseume, elava muusikaga baare või käsitööõlle tootjaid, valik on Eestist kordades muljetavaldavam. Seejuures on Peterburis alles ka näiteks Moskvas pigem puuduv boheemlaslik ja veidi kulunud pool, mis mulle väga meeldib.
Marupatriootlik meeleolu
Tuleb tunnistada, et turniiri korraldamist olid venelased tõesti tõsiselt võtnud. Krestovski saarele 1,1 miljardi eest renoveeritud 64 000kohaline staadion on moodne ja uhke. Vene vabatahtlikud, keda kõik mängule minevad teed täis olid, olid nõukogude teenindajate tõelised antipoodid – heas tujus, rääkisid kõiki keeli ja lõid lakkamatult kõigile patsi.
Mäng ise sattus muidugi ka äge. 90. minutil, kui brasiillased ühtki väravat ei suutnud lüüa, muutusid nende 30 000 fänni näod üha närvilisemaks ja pinget õhus saanuks noaga lõigata. Nii et kui Coutinho lõpuks palli jõuga väravasse rammis, röökis terve staadion, meie kaasa arvatud, nagu ratta peal. Meie kõrval istunud Costa Rica mehel, kellega eelnevalt vennastusime, läks midagi vist silma, igatahes oli ta väga nukker. Samas vahetas ta mängu lõpuks oma taga istunud brasiillastega särke ja tundus olukorraga leppivat.
Muide, jalgpalli-MM polnudki neil päevil Peterburis kõige suurem sündmus. Selleks oli hoopis ülevenemaaline purpurpurjede festival, kuhu olid kokku kutsutud kõik keskkooli kuldmedaliga lõpetanud noored. Neile pandi kinni terve Talvepalee esine plats, kus esinesid suured poptähed. Lisaks toimus Neeval metsik ilutulestik, mille vahel kärutas ringi hiiglaslike punaste purjedega paat. Meie nägime seda kõike muidugi telekast, sest kuldmedalist meist keegi pole ja üritusele sissepääs oli ainult piletiga. Aga kogu selle möllu kõrval hajus 60 000pealine vutifännide kamp linna peale niimoodi ära, et neid polnudki eriti näha.
Nii et kokkuvõttes on mul hea meel, et olen jalgpalli-MMi oma ihusilmaga näinud. Ja ma mõtlesin ka, et võib-olla on hea, et Venemaa oli sunnitud kulutama 12 miljardit staadionite ehitamise ja külaliste võõrustamise, mitte näiteks uute ballistiliste rakettide peale. Fakt on, et nad on ikkagi jalgpallirahvas. Jääb ainult loota, et Horvaatia Venemaa meeskonna veerandfinaalis välja lülitab ja täna juba pilvedesse tõusev marupatriootlik meeleolu otsa saab. Muidu läheb elu siin nende piiri ääres jälle veidi kõhedaks.
Autor on Reformierakonna kommunikatsioonijuht.
Mida te ette võtate ?
Omski-Tomski vabastamisest vast sel korral ei piisa.