Island versus Messi ja Argentina. Oleme harjunud, et esimene on nõrgem ja teine tugevam. Globaliseerumine on aga koondiste vahekordi muutnud.Foto: Reuters/Scanpix
Jalgpalli MM
6. juuli 2018, 13:16

ANDRES MUST | Pahupidi jalgpallimaailm – mõtlemisharjumused ei suuda globaliseerumisega sammu pidada

Viimase poole sajandi jooksul on maailmas toimunud ühiskondi läbinud laiapõhjalised muutused, millele ei ole reageerimata jätnud ka arengud jalgpallis.

Üheks ilmekaks näiteks sobib kahe Suurbritanniast pärit võistkonna koosseisude võrdlemine. Alates hooajast 1954/55 mängus olnud Euroopa klubide meistrite karika on Suurbritannia klubid võitnud ühtekokku 12 korda, neist esimesena Glasgow Celtic 1967. aastal ning viimati Londoni Chelsea 2012. aastal.

Kõrvutades nonde kahe võitjameeskonna algkoosseisu kuulunud mängijate päritolu, näeme, et kui Celticu põhirivistuse moodustasid mehed, kelle sünnikoht ei jäänud Glasgow´st kaugemale kui poolsada kilomeetrit, siis Chelsea põhikoosseisu kuulusid lisaks neljale Suurbritannias sündinud mehele ka mängijad mujalt Euroopast, samuti Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast.

Nende kahe võistkonna moodustamisalused olid globaliseerumisprotsessidest mõjutatuna täiesti erinevad ning sellest tulenevalt ei esindanud Londoni klubi inglisepärasust enam kaugeltki selsamal määral kui Glasgow klubi šotipärasust. Seesama selgitus võiks avardada ka arusaama, miks käimasoleval MMil traditsioonilised jalgpalliriigid üksteise järel ebaõnnestunud on, ning milline on olnud globaliseerumisprotsessi osa selles.

Globaliseerumisele teoreetiliste selgituste andmine on sageli takerdunud tolle mõiste enda võimesse kergesti laiali valguda. Pertti Anttonen ütleb, et globaliseerumine sisaldab endas internatsionaliseerumist, üldistumist (universalization) ja transnatsionaliseerumist, kuid see on siiski midagi enamat kui pelgalt nende tähenduste summa.

Thomas L. Friedman nimetab globaliseerumise üheks peamiseks üleüldiseks jooneks integreerumist ning määratleb globaliseerumist järgnevalt: “[...] see on turgude, rahvusriikide ja tehnoloogiate selline enneolematu ja halastamatu integreerumine, mis võimaldab üksikisikuil, ühendustel ja rahvusriikidel mõjutada kogu maailma üha kaugemate vahemaade tagant, kiiremini, põhjalikumalt ja odavamalt kui kunagi enne.”

Jalgpallis ilmestab globaliseerumisprotsesse nn Bosmani seadus ehk jalgpalluritele kehtima hakanud tööjõu vaba liikumise reegel 1995. aastast. Euroopa Kohus otsustas jalgpalli võrdsustada teiste elualadega ning kehtestas Euroopa Liidu jalgpalluritele Euroopas vaba liikumise. Õiguslikult tugevamini kaitstud mängijad said lihtsamini tööandjat vahetada. Tulemused peegelduvad loo alguses toodud näites.

Kui pöörata nüüd pilgud käimasolevale MMile, siis näeme, et juba turniir ise algas ilma traditsiooniliselt tugevate jalgpalliriikideta nagu Itaalia ja Holland, samuti puudusid Lõuna-Ameerika meister Tšiili, Põhja-Ameerika meister Ameerika Ühendriigid, Aafrika meister Kamerun ja Okeaania meister Uus-Meremaa. Alagrupist ei pääsenud edasi tiitlikaitsja Saksamaa ja Aasia meister Austraalia. Kaheksandikfinaalis langesid ka Euroopa meister Portugal ja eelmise MMi finalist Argentina.

Need on kõik ühe intensiivistuva jalgpalli globaliseerumise tagajärjed, võimalused avarduvad, nagu näitasid ka kaks aastat tagasi peetud Euroopa meistrivõistlused – meistriks tuli esmakordselt Portugal, poolfinaali jõudis Wales, veerandfinaali Island.

Me näeme, et ajal, mil Bosman on avanud klubide uksed üle maailma kõigile, on tugeva koondise kokkupanemine avatumas klubikonkurentsis muutunud kõigile üha raskemaks.

Kui jätta kõrvale anomaaliad, nagu Katari poliitika kodakondsust jagades kokku osta tugev jalgpallikoondis – praktika, mis muudel spordialadel, näiteks kergejõustikus, on andnud soovitud tagajärgi –, siis jalgpallikoondistel lihtsalt pole võimalik rahakotti avades oma positsioone väljakul parandada; nii nagu seda klubid teha saavad. 

Seega on ettearvamatus koondistes mõõtmatult suurem – üks põlvkond häid mängijaid võib pildile tuua meeskonna, kelle olemasolu oli varem vaid statistilise väärtusega, nt Island, aga võib seal asjaolude kokku langedes minema pühkida meeskonnad, kellega iseenesest harjunud oleme, ning kes eelnevalt üles loetletud sai.

Neid sportlikke tulemusi on kombeks nimetada üllatusteks, kuid pigem peitub trikk selles, et inimese mõtlemisharjumused lihtsalt ei suuda globaliseerumise intensiivsusega sammu pidada. Selle tulemusi näeme igapäevaselt ka teistes valdkondades, palju olulisemates, kui jalgpall seda on.