Toomas Vara avaldab, mis hüüdnime ta nooruspõlves uhkusega kandis

Vara ei oska ajusopist välja koukida küll seda täpset hetke, mil ta albioniusku pöördus, kuid seda ta teab, et Lääne-Saksamaa triumfiga lõppenud 1990. aasta MMil toetas ta kindlasti inglasi. Lapsepõlves kuulus tema poolehoid aga praeguse lemmiku igirivaalile Argentinale.

„Mäletan seda, kuidas lugesin eestikeelsetest tekstidest, kuidas on olemas mingi 16aastane Diego Maradona,“ meenutab ta Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg". „Siis kui Maradona oli juba kõvem mees, oli õues jalgpalli mängides minu hüüdnimeks Diego Varatoomas. Uhkusega kandsin seda! Ühel hetkel asi pöördus. Ilmselt seda saabki elus ühe korra teha. Klubijalgpallis ei kujuta sellist vahetust ettegi, aga lapsele annad andeks, et oli segaduses ja leidis siis oma tee!“

Sel MMil külastas Vara Kaliningradis toimunud alagrupimängu Inglismaa-Belgia. Matši, mis suurt ei tähendanud ning mis suubus finišisse madalmaade meeste 1:0 võiduga. Toomas aga liialt kurb ei olnud ning soovitab kõigil inglaste matše vaatama minna – fännimöll on lihtsalt nii võimas.

MMi-muljed on mehel võimsad. Kalingradi sattus ta viimati 20 aastat tagasi, kui ta töötas Kalevi kommivabrikus.

„Pidin seal turuuuringut tegema, mis tähendas seda, et käisin kõik tolleaegsed kolm toidupoodi läbi ja kirjutasin Oravakese ja Kasekese hinnad ruudulisse vihikusse üles,“ jutustab Vara, kes kannab Inglismaa endise koondislase Scott Parkeri särki. „Nüüd oli linn muutunud, ma ei mäletanud sellest midagi, aga praegu nägi väga kena välja. Linna peal ei juhtunud midagi põnevat, mängule minek ja tulek oli väga lõbus. Ei tundnud ohtu, et kuskil pätid selja taga luuraksid.“

Hundid, karud, pätid ja pussnoad

Ta on varemgi suurturniiri külastanud, näiteks kaks aastat tagasi EMil Prantsusmaal, kus nägi oma silmaga ka Inglismaa ja Venemaa rusikakangelastest toetajate kähmlusi, 2012. aastal külastas ta Ukrainas ja Poolas toimunud EMi.

„Donetskis olime pikalt, enne kui see puruks pommitati,“ ütleb ta. „Käisin Donetski lennujaamas, mis oli siis tuttuus ja milleks tänaseks ei ole mitte midagi järel. Käisime suure sõprade pundiga ja üritasin seegikord reisi kokku panna, aga midagi pole öelda, vanus ja pereelu teevad oma töö. Enam ei leia kambajõmme, kes suudaks nädalaks ja rohkemaks Venemaa avarustesse seiklema minna. Olgem ausad, see noorem põlvkond – tahtmata neid lumehelbekesteks nimetada – kardab samamoodi nagu inglased kardavad. Nad arvavad, et Venemaa on hundid, karud, pätid ja pussnoad. Natuke venelasi häirib see kuvand, mis nende külge on loodud. Nii palju kui Kaliningradis nägin, on nad korraldamisega väga hästi hakkama saanud.“

15. juulil Moskvas toimuvasse finaali ennustab ta Brasiiliat ning Inglismaad.