Mart Treial | Euroopa üleolek näib tegelikkusest suurem

Julgen öelda, et suurt midagi peale loogilise tõdemuse, et Vana Maailma koondistel lihtsalt õnnestus tänavune turniir ülejäänud maailmajagudest paremini. Eelkõige tasub Euroopat võrrelda Lõuna-Ameerikaga, sest ainult need piirkonnad on aegade jooksul kasvatanud ilmameistreid (Euroopa viis, Lõuna-Ameerika kolm). Teiste jaoks on juba pääs kaheksa sekka haruldane kordaminek (alates aastast 1998 on veerandfinaali murdnud vaid üks meeskond Aasiast, Põhja-Ameerikast ja Kesk-Ameerikast ning kaks Aafrikast).

Tänavu neil see trikk ei õnnestunud, kuigi Jaapan võitles end väga lähedale. Veerandfinaalis astusid seega lavale kuus Euroopa ja kaks Lõuna-Ameerika riiki (sarnaselt aastatele 2006 ja 1998, varasemat ei pidanud vajalikuks uurida), kellest, nagu vutisõbrad teavad, on medalimängudeks järel vaid eurooplased (viimati aastal 2006). Tore fakt, aga...

Kogu turniiri lõikes ei saa Euroopa meeletust ülekaalust rääkida. Meie kandi mehed pidasid lõunaameeriklastega 13 matši, millest võitsid kuus. Kolm madinat lõppesid viigiga (arvestasin siia ka Inglismaa – Kolumbia kaheksandikfinaali) ning neli ookeanitaguste rahvaste paremusega. Üldine väravate vahe jäi võrdseks 17:17. 

Tasavägised olid ka Uruguay – Prantsusmaa ja Belgia – Brasiilia veerandfinaalid. Kahekordse maailmameistri Uruguay kaitse oli vahest MMi tugevaim (muuhulgas nulliti meisterlikult prantslase Kylian Mbappe kiirus, mis kiskus nädal varem ribadeks Argentina), ent Raphael Varane’i geniaalne avanemine ja uruguaylaste väravavahi Fernando Muslera ootamatu eksimus mängisid teise poolaja keskpaigaks trumbid prantslaste kätte.   

Selg vastu seina olukorras jäi Uruguay ründemäng lahjaks. Vigastatud Edinson Cavani puudumine andis selgelt tunda, millest tulenevalt vajanuks meeskond veelgi tungivamalt üht tipptasemel loovat poolkaitsjat. Aga kaitses olid üldjoontes asjad korras, mida tõestab ka fakt, et prantslaste ainsad raamilöögid olidki väravad. Niisiis ei saa väita, et Prantsusmaa Uruguay konkreetselt üle mängis.

Veel vähem saab nõnda ütelda Belgia ja Brasiilia duelli kohta. Belglaste peatreener Roberto Martinez nihutas küll targalt Romelu Lukaku paremale tiivale, kuhu jäi rünnata armastavast Brasiilia vasakkaitsjast Marcelost tihti tühimik, ning varieeris kavalalt kaitseliini mehitatusega.

Ent tegelikult Belgial vedas. Roppu moodi. Esiteks lõi Fernandinho tühja koha pealt (ükski belglane teda ei survestanud) palli oma puuri ning teiseks raiskasid Brasiilia ässad suurepäraseid võimalusi nagu kanepimüügiga rikastunud teismeline raha. Kolmandaks peavad belglased muidugi kaheksa tõrjet teinud Thibaut Courtois’le välja tegema.

Liiatigi ei saa play-off’i suhtarve 6-2 ja 4-0 üle tähtsustada põhjusel, et MMi alustas 14 Euroopa, aga ainult viis Lõuna-Ameerika maad.