ANDRES MUST | Kus võivad mehed nutta ja omavahel musitada? (6)

Jah, Uruguay on küll kaheväravalises kaotusseisus, kuid mäng ju veel käib! Mängu kommenteerinud Gary Neville, endine Inglismaa koondislane, andis episoodile üheselt arusaadava hinnangu: piinlik!

Ühelt poolt väljendub Neville'i väljaütlemises spordimehelik instinkt mitte kunagi alistuda, ent samas roogib selline kommentaar välja empaatiavõime ning kordab stereotüüpset mõtlemist: mehed ei nuta. Küllap on just selles ka põhjus, miks Neville ise järgnevatel päevadel nii leebemat kriitikat kui ka otsest sõimu kuulama pidi.

Mina ei võta endale eesmärgiks selles arutelus pooli valida, küll aga uurida, kuivõrd on jalgpalliväljak ruum, kus mehed oma tundeid vabalt väljendada saavad, seda nii kurbuses kui ka rõõmus, nii pisarates kui ka suudlustes. Kuivõrd moraalsed käerauad soonivad meeste käsi jalgpalliväljakul?

Kui oluline on ruumi roll käitumisharjumuste kujundamisel, seda aitab mõista Prantsuse mõtleja Michel Foucault poolt käibele toodud mõiste heterotoopia. Heterotoopia viitab ruumis asuvale realiseerunud utoopiale, kus kehtivad reeglid ja käitumispraktikad, mis mõnes teises ruumis oleks taunitavad või isegi seadusega karistatavad.

Näiteks pakub iseseisvat ruumikogemust rand. Kui mehed ja naised linnatänaval napis ujumisriietuses ringi lippaksid, saaksid neile osaks nii seksistlikud märkused kui ka põlglikud nähvamised. Rand pakub teistsugust reaalsuskogemust ning sama on suuteline pakkuma ka jalgpalliväljak.

Üldiselt on jalgpalliväljakut läbi ajaloo peetud kohaks, kus sobilik viibida vaid mehel. Jalgpall – see on sõda ilma tulistamiseta, nagu George Orwell on õpetanud, ning käimasolevad maailmameistrivõistlused on seda Venemaa peatreener Stanislav Tšertšesovi avaldustega kinnitanud. Jalgpallifolkloor idealiseerib kõike mehelikku. Selleks sobib näiteks purukslöödud nina – Piiroja nina pole ainult meditsiiniline juhtum, vaid märk võitluslikkusest, mehelikkusest.

Ent ükskõik, kui palju mehed end väljakul lõhkuda ka ei laseks, siirate tunnete eest põgeneda pole võimalik ning üldjuhul pole avalikkus end jalgpallurite tunnetest häirida lasknud. Julgeksin koguni väita, et jalgpalliväljakul on realiseerunud utoopilised käitumisharjumused, mis mujal avalikus ruumis pälviks suuremat sorti meelepaha.

Nuttev mees pole pärast Paul Gascoigne’i enam pilkeobjekt. Gascoigne – kõva napsutaja, ropu suu ja nilbete naljadega – tõeline mees! Niisama tahumatute, tätoveeritud, suurte õllekõhtudega sadamatööliste iidol. Ja selline mees hakkab sadade miljonite inimeste silme all jalgpalliväljakul nutma. 1990. aasta poolfinaalis Inglismaa – Saksamaa LV vahel sai Gascoigne kollase kaardi, mis jätnuks ta finaalist kõrvale. Maailmameistrivõistluste kordumatus atmosfääris kaotas Gascoigne, küllap äärmiselt siiras inimene, tunnete üle kontrolli. Ja avalikku imetles teda.

Ingliskeelne akadeemiline ja populaarteaduslik kirjandus on Gazza pisarad tuhandetes artiklites, kümnetes raamatutes põhjalikult läbi hekseldanud. Kuigi nood pisarad murdsid stereotüüpset arusaama mehest ja mehelikkusest, jäid nood pisarad aktsepteeritavaks siiski vaid jalgpalliväljaku piirides. Nutta sooviv mees peab selleks leidma selleks sobiva ruumi – lukustatud toa, surnuaia, jalgpalliplatsi.

Ent nutmine pole ainus tundeväljendus, mida jalgpalliplats meestele võimaldab. Kui täna Venemaal mängivad jalgpallurid Moskva kaubamajas rõõmujoovastuses teineteist nii meeleolukalt kaisutaksid nagu seda mängu ajal, viidaks nad suurema tõenäosusega otse politseisse, nagu uudised Venemaalt enne turniiri algust kinnitasid. Ei mingeid meestevahelisi kallistusi, ei mingeid musisid. Kuid jalgpalliväljakul üksteise otsa roninud lühikesi spordipükse kandvates treenitud kehades puudub vähimgi viide erootilisusele.

Tõesti veider, et Neville uruguaylase pisaraid nähes verest välja lõi. Neville ise peaks küllap väga hästi teadma, et jalgpalliväljakul on ka talle endale lubatud hoopis rohkem, kui selle piirest välja jäädes. Soovitan lugejal Google’i otsingumootorisse toksida märksõnad: ”Neville, Scholes, kissing”. Keegi ei süüdista neid, keegi ei sõima neid. Seda lubab õige ruum.