VUTIPIDU: Just sellises harmoonias valmistusid jalgpalli MMi poolfinaaliks Prantsusmaa ja Belgia fännid.Foto: TASS / Scanpix
Jalgpalli MM
10. juuli 2018, 16:30

ÕL PETERBURIS | Jalgpall tuligi (peaaegu) koju! (5)

Istud hommikul bussi peale ja jääd magama. Ärkad korraks, et piiripunktis paar korda passi näidata, ja lased taas silma looja. Möödub justkui silmapilk ja oledki jalgpalli maailmameistrivõistluste poolfinaalil!

Eelnev kõlab isegi veidi uskumatult, eriti arvestades, et kaheksa aasta eest toimus turniir Lõuna-Aafrika Vabariigis, nelja aasta eest Brasiilias ja järgmisel korral sõidavad maailma parimad vutimehed Katari. Aga seekord on kõik niivõrd käega katsutav, et isegi omal nahal läbi elades on raske reaalsust tajuda.

Inglaste peas ümiseb taas mängu sünnimaa unistustest jutustav viisijupp „Football’s coming home“ (jalgpall tuleb koju – toim), kuid tegelikult võivad ka Peterburi sõitnud Eesti spordifännid seda täiel rinnal kaasa laulda. Raske uskuda, et MMi poolfinaal enam kunagi meile lähemale jõuab.

Narvast asub suurejooneline Krestovski staadion vaid 150 km kaugusel, siinkirjutaja Tallinna kodust tuleb reisida 363 km. Bussist leiabki terve hulga inimesi, kes antud privileegi enda kasuks pööravad ja teekonna Prantsusmaa – Belgia matšile seavad. Tõsi, ka 1958. aasta finaalturniir toimus Eestile väga lähedal – Rootsis. Solnas asuv Rasunda staadion võõrustas nii poolfinaali kui finaali, kuid toonane poliitiline tähtede seis ei lubanud soovijatel sinna kuigi lihtsalt pääseda. Nüüd on käes harukordne šanss!

„Alguses plaanisin ühele MMi mängule minna, aga nüüd tuleb juba kolmas,“ ütleb reisikaaslane Kristjan. Korra käis ta Piiteris Rootsi ja Šveitsi matši vaatamas, Kaliningradis tunnistasid tema silmad Belgia võitu inglaste üle. Piiripunktis näeb veel paljusid, kes viisa asemel hoopis fänni ID-d kasutavad ja ilmselgelt suurt jalgpalli vaatama reisivad.

Tallinnast ei liigu matšile ainult eestlased. Juba kell 5.30 hommikul kimub bussijaamas suitsu Belgia särgis härra, kes närviliselt vahepeal oma fännipasunaid sätib. Ka selgelt lõunamaisema välimusega huvilisi läheb just meie pealinna kaudu aasta üht olulisemat jalgpallispektaaklit vaatama.

Jalgpall tuligi (peaaegu) koju, nagu ütleb The Lightning Seedsi laulujupp. Võimalik, et seda ei juhtu enam kunagi. Vaimusilmas võib ehk ette kujutada üht Skandinaaviamaade ühist MM-turniiri, kus teoreetiliselt võiks poolfinaali võõrustada näiteks Helsingi olümpiastaadion, kuid spordipoliitika keerdkäike arvestades tundub antud võimalus siiski kaduvväike.

Peterburi ja Eesti omavahel põimunud ajalugu muudab spordipeo veelgi lähedasemaks. Alates linna rajamisest on kunagises Venemaa Keisririigi pealinnas alati meie kaasmaalasi elanud. 20. sajandi alguses oli tegemist ühe suurema eestlaste linnaga maailmas – Piiteris elas umbes 50 000 maarjamaalast. See on võrreldav toonase Tartu elanikkonnaga.

Ainsana suudavad maailma mõistes olematu distantsi veidi suuremaks venitada piirivalvurid, kes kokku neli korda kõigi bussisviibijate passi uudistavad. Kuid suurt ärevust ei suuda pisemaks kruvida isegi nemad. Kohe läheb mänguks!